Rahvariietes setu naine. Foto internetist
Elades Lõuna-Eestis koos oma naisega, kelle ema oli setu, tunnen ka mina end vahel setuna.
Aastaid tagasi, kui ma tõlkisin Leo Kunnase raamatut „Gort Ashryn“ inglise keelde, külastasin ma tema ema talu Obinitsas, mis asub Setumaa südames.
Sel ajal ei teadnud ma setudest suurt midagi. Setud ise nimetavad end setodeks, oma maad aga Setomaaks.
Eelmisel kuul olid mul külas sõbrad Ameerikast.
Nad tundsid suurt huvi setu hõbeehete vastu.
Sõidutasin neid siis läbi kogu Setumaa ja peatusime ka Obinitsas.
Astusime sisse Setu muuseumisse ja avastasime, et ainuüksi autentsed setu rahvariided maksavad kuni tuhat eurot.
Setud hoidsid oma perekonnavara hõberahades ja -ehetes, mida kandsid naised. Kui perekond oli väga rikas, siis võisid need olla ka kullast, aga üle hõbetatud.
Ehtemeistrilt kuulsime, et kui me tahame lasta teha autentseid setu ehteid, siis peab meil olema tsaariaegseid hõberahasid. Meetri jagu kaelaehet läheks maksma umbes 400 eurot.
Meremäel külastasime moodsat ja muljet avaldavat Setu kultuurikeskust, kus on meeldiv puhata, aga samas võib tundma õppida unikaalset setu kultuuri – Euroopa vanima paikselt siin elanud rahvakillu kultuuri, nagu mõned teadlased on arvanud. Miks vanima? Sest setud ei ole kunagi oma maalt välja rännanud.
Setusid on umbes kümme tuhat ja nende keel erineb eesti keelest samavõrra, kui erineb norra keel rootsi keelest. Eestlased on enamasti luteri usku, setud aga õigeusklikud. Nõukogude ajalgi ehitasid nad uusi puukirikuid. Kui päeval ei olnud ehitustööd võimalik teha, sest liiga palju oli nägijaid, siis tehti seda õhtul pimedas. Ja kui kirik kästi lammutada, hakati seda järgmisel päeval uuesti üles ehitama.
See, mis setud eriliseks teeb, ei ole mitte nende religioon, vaid rahvapärimus. Setud hoiavad oma vanu tavasid, rahvalaule ja -jutte, tantse ja rituaale. Setu pärimus on viis tuhat aastat vana!
Õigeusu kõrval peavad setud lugu ka oma paganausust. Jeesuse pildi kõrvalt võib tänapäevalgi leida mõne setu Peko kuju.
Kui kalmistul tähistatakse hingedepäeva, siis on esivanemate hauad kaetud korraliku lõunasöögiga, ei puudu muidugi ka joogid. Enne lahkumist jäetakse toitu ka esivanemate hingedele haudade peale.
Eelmisel Eesti ajal kuulus kogu Setumaa Eestile. Nõukogude okupatsiooni ajal puudus piir Eesti ja Venemaa vahel. Täna aga läheb piir, mis on Vene poolelt ametlikult ratifitseerimata, Eesti parlament ratifitseeris selle 2005. aastal, läbi Setumaa, jagades setud kaheks. Petseri, suurim linn Setumaal, kuulub nüüd Venemaale. See kõik on loonud virtuaalse seina setu rahva vahele, tuletades meelde Berliini müüri. Setud peavad muretsema mitmekordse Vene viisa, et käia omaste haudadel teisel pool piiri.
Parlamendis on nüüd olemas ka Setu toetusrühm. Setud ise on pidanud mitu konverentsi, kus on arutatud Setumaa kultuurautonoomia küsimust, oma seaduste vastuvõtmist jms. 1994. aasta 20. augustil kuulutasid nad Setumaa isegi kuningriigiks. Ja kuigi monarhia kestab vaid ühe päeva aastas, on see tõmmanud endale kogu Eesti tähelepanu.
Aadressilt http://www.visitsetomaa.ee/seto-kuningriik-kuningad võib lugeda: „Kui seto rahvas ja seto rahva külalised augustikuus Seto Kuningriigi päevale kokku tulevad, on Setomaal käes aasta tippsündmus. Saab tutvuda seto keele, käsitöö, muusika ja toiduvalmistamisega. Loomulikult on palju muusikat ja laulutantsu. Maitsta saab seto toite ja neid ka endale koju kaasa viia. Valitakse parim kargusõ kargaja ehk traditsioonilise seto tantsu tantsija, parim sõnolinõ ehk kohapeal laulu looja ja eestütleja, parimad pillimängijad, käsitöö-, toidu- ja joogivalmistajad.
Seto rahvas otsustab, kes saab järgmiseks aastaks setode esindajaks ehk ülemsootskaks. Iidsetel aegadel on setode eestkõneleja olnud nende jumal Peko, kes nüüd puhkab Petseri kloostrikoobastes – nüüd on sootska see, kelle kaudu Peko oma sõnumi seto rahvani ja kaugemalegi viib. Loomulikult ei lõpe ülemsootska valimisega veel Kuningriigipäev – lõpetuseks marsib uhke seto sõjaväe paraad, üheskoos saab veel laulda, tantsida ja koos pidu pidades õhtut pikendada.“
Viido Polikarpus
