Üks minu Eesti kontakt külastas hiljuti Peterburi ja kirjutas mulle oma muljetest. Bolševistlik sümboolika linnapildis on säilinud, seda ei suruta peale nagu sovetiajal, kuid traditsioonina elab rahva seas edasi. Üldsuse huvi poliitika vastu on lakanud, riigivõimu võetakse kui paratamatut, eluga kaasnevat nähtust. Suurim muutus on see, et sõjaväelased linna üldpildis on kadunud. Ta nägi ainult üksikuid mereväe ohvitsere ja kahel korral ka maaväelasi. Üldse polnud muutunud miilitsad – nüüd politseinikud, olid endiselt umbusklikud, tähtsad ja rumalad. Ta küsis ühelt rahavahetamise kohta, sai vastuseks ainult: ei tea! Ise läks aga nii ärevile nagu oleks kohanud pangaröövlit, kes tahab teda millegagi sisse vedada. Aga ka Eesti poolel võib kohata sellist kardavoilikku hoiakut.
Venemaa on üle võtnud kaastunde kerjamise, millel on edu just läänerahvaste juures. Nõnda on pühakojana taastatud Iisaku, Peterburi peakirikus hiilgava kulla ja karra, suurmeistrite loodud maalide ja mosaiigi kõrval välja pandud ka hallid fotod Leningradi blokaadist. 1943. aasta pildil näeme Iisaku kiriku ees laiuvat kapsapõldu, mida koristavad naised NKVD ohvitseri valve all. Just selle pildi juurde talutasid kõik giidid välismaa turistide gruppe. Tahetakse jätta muljet, nagu oleks vagurat ja rahuarmastavat rahvast rünnanud verejanulised barbarid. Aga et sama rahva ametnikud olid näiteks Katõni metsas mõrvanud üle 10 000 poolaka, teistest mõrvadest rääkimata – see lihtsalt unustatakse ja loodetakse, et unustanud on teisedki.
Ta kirjutab kokkuvõtlikult, et Venemaa on ometi huvitav maa, oma tohutuis mõõtmetes, mis kätkevad nii ainelisi rikkusi kui kultuuriväärtusi. Huvitav on pea alati seotud ohuga. Kogu Venemaa ajalugu peaks maailmale meenutama mitte ainult inimest ähvardavat,vaid ka inimeses peituvat ohtu.
Lugesin hiljuti ühte väidet – aga ilma allikaviiteta – et Karl XII võit 1700. aastal Narva all takistas Suurel Peetril tuua oma residents Tallinna.Ta tahtis vaadata aknast välja, oli esialgu sunnitud seda tegema Soome lahe sopist. See oleks kindlasti mõjunud hävitavalt eestlastele nii nagu soomesugu rahvastele Peterburi ümbruses. Eestil ja eestlastel on ajaloos siiski mõnikord õnne olnud!
See kehtib ka 1944. aasta tõrjelahingute kohta, mille algne edu mõjutas sõja käiku ja paljude eestlaste saatust. Selle varjus ja tänu ohvritele pääses umbes 70 000 eestlast vabasse maailma, kus nad olid jätkuvalt okupantidele ebameeldivateks tunnistajateks. Eestisse jäädes oleks nagunii suure osa suu suletud Siberis. Oli kasu ka Soomele, kes sai enne lõplikku alistumist hingetõmmet soodsamaks positsiooniks. See kõik on aga militaaranalüütikute pärusmaa, nad võitlevad veel kord seda sõda ”oleks”-ite lahinguväljal, verbaalsete relvade ja ideoloogiliste ohvritega.
1944. aasta taasokupeerimisega vabastati Eesti kauaks ajaks vabadusest. Rahva kehasse löödud haavad täideti suurelt osalt kolonistidega, kes pidid aitama eestlasi saama rahvaste katlas ”nõukogude inimesteks”. Umbes kaks põlvkonda kestnud okupatsiooni ajal õnnestus see ainult osaliselt – haavad olid liiga sügavad ja kõik veel elavad tunnistajad ei kannatanud mälukaotuse all.
Pärast taasvabanemist ei toiminud dekoloniseerimist ega desovetiseerimist, mis oleks ka jätnud osa Eestist tühjaks. Suurem osa okupatsiooni pärandist jäi kohale maale, mida nad olid varem pidanud N. Liidu (Venemaa) loomulikuks osaks, kus suhtlemises kehtis vene keel, mis aeg-ajalt asendas kohalike pärismaalaste keelt, mida polnud neil vaja õppida. Siin on ka sündinud nende järeltulev põlv, kes vaatleb Eestit oma kodumaana, unustamata seost Venemaaga. Nõukogude kultuuri asemel räägitakse nüüd vene kultuurist, tegelikult on see rohkem sildi vahetamine.
20 aastat pärast taasiseseisvumist pole veel loobutud nõudest kuulutada vene keel teiseks riigikeeleks, mis vaatlejate kohaselt tähendaks, et venelastel pole vaja õppida eesti keelt, eestlastel seevastu aga vene keelt. Pole veel õnnestunud riiklikus koolisüsteemis viia koolides sisse eestikeelne õpe. Nooremate vabaduse ajal sündinud venelaste hulgas on aga kasvanud arusaam keeleprobleemidest, mis víitab positiivsele arengule. Selle kohta ütleb üks kommentaator:
„Kui Venemaa on hädas Nõukogude aja (kaduva) pärandiga, siis Eesti on hädas Nõukogude aja üha ennastloova ja taastava pärandiga, mis üha enam meie ühiskonda sulandub (mõned nimetavad seda integratsiooniks), selle osaks saab ja selle edasist käiku hakkab mõjutama. Kusjuures – üha võimsamalt, sest selle õigused ühiskonnas kasvavad“.
Kommentaarides võtavad üha rohkem sõna eesti keelt oskavad venelased, kelle moskvameelsus pole kuhugi kadunud – lubavad Eesti Vabariigile lühikest iga. Kui venelased eesti keele ära õpivad, kas nad omandavad ka lojaalsuse Eesti Vabariigile? Ikka võib vast loota, et lõpuks võidab hea sõna võõra väe. See võtab põlvkondade kaupa aega, kas Eesti Vabariigile on seda antud?
Vello Helk
