Vastuseks Jaak Vilmsi lugejakirjale
Austatud hr Vilms,
Teil on täiesti õigus, kõigil pidi olema käendaja, kes garanteeris sisserändajale aastase töö- ja elukoha.
Käendajaid oli raske saada aga Randallid ja pr Ungerson leidsid siiski inimesi, kes julgesid anda oma garantii, kuigi neil endil töökäsi vaja ei olnud.
Mingi usaldusvahekord pidi siis neil olema.
Kas oli ka mingi omavaheline leping või ainult sõnaline usaldus, et uustulnukad neile kaela ei jää, seda ma ei tea.
Aga tegelikult selliseid käendajaid uute sisserändajatega ei tülitatud.
Seetõttu oligi sageli Randallite ja Taose farmid nagu läbikäigulaagrid, kus selliste käendajate kutsel saabunuid ülal peeti, kuni neile töökohad ja korter leiti. (Ja kui palju mune hommikusöögiks serveeriti?)
Omavahel hakati selliste käendajate kaudu tulnuid nimetama, et tulid “fiktiivse garantiiga”, kuigi tegelikult keegi oli tõelise garantii andnud.
Vabandan väga, et ma seda paremini ei selgitanud oma kirjutises.
Aime Andra
