Vahest lugesite ajalehes hiljuti Soomes toimunud saunavõistlusest. Mehed istuvad +230ºF (+110ºC) juures laval ja samal ajal loobitakse kerisele vett. Kes sellele leilile kõige kauem vastu peab, on uus maailmameister. Seekordne kandidaat aga suri põletushaavade tagajärjel!
Ma poleks uskunud, et sauna kodumaal, Soomes, sarnast asja tehakse! Kuiv kuumus on üks asi, kuid tulikuum aur on seevastu elukardetav. Aur keevast kohvikannust võib sõrme ära põletada. Sellisel võistlusel pole midagi ühist inimese võimete proovimisega. Sama hästi võiks võistelda, et kes suudab kõige kauem hoida sõrme küünlatules!
Leiliviskamine on vanaaja pärand, kui talusaunad olid puudulikult isoleeritud ja temperatuuri neis ei saanud ajada palju üle +170ºF (+76ºC). Siis leili visates tundus, nagu oleks kuumust ruumi juurde tulnud, sest soojuse ülekanne kehasse niiskest õhust on palju suu-rem kui kuivast. Leiliviskamisel on oma koht, kuid mitte +230ºF juures! Muide, vastupidiselt arvamisele, leili visates sauna absoluutne temperatuur langeb, sest vee aurustamiseks on vaja energiat, mis tuleb saunaruumi soojusest. Tundlik termomeeter seinal näitab seda selgelt.
Olen õnneseen sauna alal, sest tänu kahele Põhja-New Jerseys elavale eestlasest sõbrale olen ligi 15 aastat saanud sauna nautida, seda iga 2-3 nädala järele. Meie “saunaklubis” on praegu kaks eestlast ja kolm ameeriklast. Istume lava kõrgeimal astmel, soomlaste võistlustemperatuuri +230ºF juures ja naudime seda igati, kusjuures tore on kasevihaga vihelda! Meie rekord on +248ºF (+120ºC). Kellelgi pole häda, sest see on kuiv kuumus ja lisaks on inimese keha suurepärane temperatuuri regulaator. Higi aura-mine kuivas kuumuses jahutab ihu tõhusalt. Mida niiskem on aga õhk, seda piiratum on higistamine ja kuumuse mõju kehale seda teravam. Võib küsida, et kuidas on üldse võimalik olla temperatuuri juures, mis ületab vee keemispunkti +212ºF (+100ºC). Iga higitilk peaks ju kohe keema hakkama! Seletus on, et temperatuuride vahe on ikkagi väike. Tassitäie vee keema ajamiseks saunalaval, kasvõi +230ºF juures, kuluks õige palju tunde.
Eestis ilmus huvitav raamat: “Saun – tervis läbi leili-ruumi”, koostaja Elle Laur, kirjastus “Maalehe Raamat”, Tallinn, 2000; 92 lk. Teos annab muu hulgas põhjaliku ülevaate sauna tervislikust küljest, mida eestlased tunnevad hästi. Üks aspekt on saunaruumi steriilsus, sest kõrge kuumus tapab enamuse pisikutest ja teistest haigusekandjatest. Lisaks on peale sauna tore küll, kui kõik nahapoorid on “puhtaks higistatud”. Sellist puhast tunnet ei anna ükski dušš. Meenutagem veel, et põhjamaalastel oli vanal ajal saun sünnitustoaks.
Muidugi tuleb ka saunale läheneda arukalt. Kõrge vererõhk, südamehaigused jt tervisehädad ei sobi kokku saunakuumusega. Samuti ei soovita kellelegi kuumast saunast hüpata külma järve, kui sellega pole harjutud. Külm vesi moodustab 100%-se kontakti üle kogu keha ja sellest tulenev šokk võib olla saatuslik. Üks mu tuttavatest USA-s suri just nii. Nooruses sai küll joostud paljalt läbi lumetormi, kuid õhu ja vee kontaktil kehaga on suur vahe.
Raamat vaatleb ka saunakultuuri ajalugu eri maadel. Huvitav on näiteks lugeda, et soome sauna temperatuur on vaid +70º kuni +95ºC (+160º kuni +203ºF). Vene sauna köetakse maksimaal-selt +50ºC (+122ºF) ja siis visatakse rohkelt leili. Nii tekib tihe aur. Aurusaunas on temperatuur palju madalam kui kuivas saunas, sest higistamine on niiskuse tõttu puudulik ja näiline kuumus märksa kõrgem. Pean aga tunnistama, et kuna olen kõrge kuumusega harjunud (ja üldse sooja ilma inimene), siis eeltoodud temperatuuride juures saaksin ma saunas vist küll nohu. Meie saunaski algab hea tunne alles siis kui temperatuur on jõudnud vähemalt +212ºF (+100ºC) juurde.
Raul Pettai
