Jüri Tagger
“Vene apelsine sööma!” ehk publitsist Jegor Holmogorov sellest, kui kasulik saab Venemaa jaoks olema keeld importida Lääne toiduaineid:
Vastuseks Lääne poolt alustatud kaubandussõjale kirjutas Vladimir Putin alla ukaasile, millega keelatakse toidukaupade ning -toorme import maadest, kes ühinevad venevastaste sanktsioonidega. Juba tõmblevadki aristokraadid hüsteerikas, vehkides antižuganovlike plakatitega 1996-ndast aastast: “Osta toitu veel viimast korda!” Telekanal “Dožd” avaldab foto tühjadest kaupluseriiulitest, ehkki juba esimesest pilgust on selge, et tegevus toimub kusagil Eestis või sarnasel maal. Veendunud, et kanasink kasvab Obama koduaias leivapuu otsas, hakkavad loova klassi esindajad meile tõsise näoga seletama, et homme ootab meid ees nälg.
Samal ajal ei vaata ükski teine Vene inimeste kategooria Lääne ja Venemaa vahel algavale kaubandussõjale nii suure lootusega, kui see, kes hõivatud meie paljukannatanud agraarprogrammiga: talupojad ja farmerid, kombainerid ning jaanalinnutalude omanikud, lüpsjad ja lihunikud, kondiitrid ja veinimeistrid. Tundub, et peale WTO liikmeks astumist hävitamisele määratud Vene põllumajandus on saanud unikaalse üleelamise võimaluse. Kontrasanktsioonide või tarbijakaitse mehhanismide kaudu rakendatavad toiduainete impordi piirangud võimaldavad meil anda Euroopa Liidu ja ANZUS poolt välja kuulutatud kaubandussõjas valusa vastulöögi kahjustamata meie majanduse olulisi huve. Mida iganes, kuid meie maa on võimeline toiduainete impordi täielikult asendama.
Juba esimene Vene vastulöök, keeld Poola köögi- ja puuviljadele, on vastasele väga valulik. Eelkõige Poola õunte keeld lööb mitte just liiga rikkasse Poola majandusse miljardidollarilise augu. Poolas, kelle palgasõdurid praegu intensiivselt Donbassi karistussalkades võitlevad, vallanduski juba Venemaa vastane raevunud solvumise hädakisa: “Aga mille eest meid peksate?” Hurraapatrioodid aga lasid lahti laulu: “Üks õun päevas hoiab eemal Putini!” Kampaania on äärmiselt rumal – kui palju eraisikud ka õunu ei sööks ega tarbiks, ei kompenseeri see iialgi tulemata jäävaid hulgitellimusi.
Aga Vene aiapidajatel on sel suvel pidu! Viimaks ometi saabuvad tellimused suurtelt Vene ülesostjatelt, hulgifirmadelt. Ja ostetakse palju! Küll odavalt, kuid vastasel juhul oleksid need õunad lihtsalt niisama raisku läinud. Niisiis, vene põllumajandustootja elu on sanktsioonide tõttu väheke lõbusam.
Ma ei hakka rääkimagi sellest, kui suurt tähtsust omab riigile kindlustunne omaenda toiduainetega toime tulla. Piisab vaid mainida juba 25 aastat kestnud rukki külvipinna kahanemist, mis on saanud meie maale surmaohuks. Rukis on olnud ajalooliselt meie peamine teraviljakultuur ja põllumajanduse alus.
Aga mis me räägime kasumist, räägime parem sellest, mis on maitsev. Tänapäeva inimene on toidu suhtes kaunis kapriisne. Püüdsin hinnata, kuidas isiklikult mind mõjutaksid suuremastaabilised Venemaa toidukaupade kontrasanktsioonid, kuni Lääne toiduainete täieliku blokaadini.
Hommikut alustan ma Actimeli ja Kiržatši puuviljajogurtiga. Kiržatši jogurt on palju kordi parem ja kui ta ka impordi täielikult välja tõrjub – kahju mul sellest ei hakka.
Austraalia lambaliha, mille tarnimise keeluga nende peaminister meid millegipärast hirmutab, ma ei osta. Söön tavalist, turult ostetud, liha. Lambaliha tootmise väljaarendamine meie maale raskusi ei valmista. Mulle maitseb väga Tambovi sink ja karbonaadid, mis on kohalike tootjate produktid. Viimasel ajal levib meie turgudel järjest enam ulukiliha: metssea-, põdra-, kitse- jt. lihatooted, kui ülimalt maitsev vaheldus meie traditsioonilisele toidulauale.
Kui ma nimme peaksin just himustama hanemaksa, foie gras’d, või steak’e, siis meie farmerid õppisid hanesid nuumama juba ammu. Nad kasvatavad isegi jaanalinde. Aga linna parimad steakhouse’d töötavad nagunii Argentiina kui strateegiliselt sõbraliku maa loomalihaga.
Ainus, mis mind ehk võiks puudutada: ma jumaldan omale teha võileibu Tambovi singi ja riivitud parmesani juustuga. Vaat, ilma parmesanita läheb raskeks! See on ainuke, tõeliselt asendamatu, Euroopa produkt.
Mulle maitseb väga kalamari, nii punane, kui – kord olime ka meie rikkad! – must kalamari. Venemaale kalamarja sisse tuua, see on kui samovariga Tuulasse minna! Kaug-Ida mereannid turule – ja me hakkame me elama kui paradiisis! Ainuke, mida selleks vaja, on teha Vaikse ookeani piirkond kaubatranspordile tõeliselt ligipääsetavaks.
Puu- ja köögiviljad. Nendega võib Venemaa end täielikult ise varustada või siis importida maadest, kes sanktsioonide nõiatantsuga kaasa ei lähe. Üldiselt: milleks meile võõrad apelsinid või maasikad talvel? 100-150 aastat tagasi olid Venemaal põllumajandustehnoloogiad, mis võimaldasid toituda värskete puuviljadega aastaringselt.
Ameeriklanna Suzanne Massie, “Land of the Firebird” autor, jutustab lummatult elust vanal Venemaal, kirjeldades St. Peterburi, kui värskeimate puu- ja köögiviljade maad. Venelased arendasid kasvuhoonetes kasvatamise täiuslikkuseni: “Keset märtsikuud ilmusid Nevski prospekti parimates puuviljakauplustes müügile küpsed maasikad ja magusad kirsid. Tõsi, varased marjad olid kallid, nagu pärlid. Märtsi lõpuks tulid oad, herned, aprikoosid, aga seejärel, kui saabus suvi, toodi Venemaa pealinna viigimarju ja apelsine. Täiesti arusaamatuks jäi, miks saabusid lõunamaised puuviljad St. Peterburis müügile varem ja odavamalt kui Saksa linnades?” 1858. aastal jalutas poeet Théophile Gautier Nevski prospektil mööda meloneid ja ananasse täis kuhjatud puuviljakauplustest: “Õunu müüdi igal nurgal, apelsine hajutatumalt, siin ja seal. Peterburi toodi kaugelt tohutuid puuviljade koguseid: Astrahanist viinamarju, õunu toodi mägede kaupa Krimmist, kus tatarlased neid määratu suurtes aedades kasvatasid ja hiljem üle kogu maa pikkade vooridega laiali vedasid.” Ei tea, kas revolutsioonieelne Venemaa Prantsuse saiakoorikut krõmpsutada sai, kuid kindlasti kostis Peterburi triiphoonete katuste all Vene apelsinide matsutamist.
Joogid. Ma püstitan ausamba sellele, kes mind seaduslikus korras Coca-Colast vabastaks! Kogu gaseeritud, rafineeritud jälkuste väljatõrjumine kaljaga tuleks otsustavalt kasuks meie natsiooni tervisele. Kohvi ma ei joo. Joon teed Greenfield. See on Vene kaubamärk, mis millegipärast Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirja arvatud. See tee rahuldab mind täielikult. Olen valmis seda edasi jooma ja toetama.
Vein. Siin minu arvamus autoriteediks ei ole. Alkoholi joon ma vähe, tulen toime ilma Euroopa veinideta. Nii vähesel määral, kui mina Bacchust jumaldan, teen seda Krimmi veinimeistrite toetusel. Mind rahuldavad nende tooted täielikult.
Niisiis elan ilusasti maailmas ära ilma Poola õunte, Hollandi tomatite, Riia sprottide, Ameerika Cola, Austraalia lambaliha, Inglise teeta. Iseäranis, kui vastukaaluks on kodumaise põllumajandustoodangu oluline tõus.
Kui Venemaa alustaks tõsiselt süstemaatilist Lääneriikide (välja arvatud veidi suuremat sõbralikkust üles näidanud Ungari) toidu boikoteerimise poliitikat, siis võib oodata Vene põllumajanduse renessanssi.
Meie läänemeelsed püüavad tihti Venemaad hirmutada nõukogudeaegse toidu defitsiidi jutuga, et kuidas me nälgisime raudse eesriide taga. See on valetamine otse näkku!
Nõukogude defitsiit ei olnud põhjustatud mitte impordi, vaid normaalse, nõudmisel-pakkumisel rajaneva siseturu puudumisest ja küündimatust kolhoosi plaanimajandusest. See oli “ebaperspektiivse” vene küla suhtes rakendatud ehtsa genotsiidi tagajärg, mis tappis põllumajandusliku tootmise Venemaal. Seda vaakumit tuli täitma import, mis ei lasknud Vene agrotööstusel enam pead tõsta.
Loomulikult ei tohi lubada seda viga korrata tugevdades uuesti admistreerivat regulatsiooni. Vastupidi, ainus vastuvõetav vahelesegamine riigi poolt on võitlus monopolidega, et suured supermarketid oma importtoodetega kõiki teisi välja ei tõrjuks, samuti sanitaarnõuetest kinnipidamise jälgimine. Kõigis ülejäänud osades on Venemaal kõik eeldused olemas, et formeerida täielikult isevarustav agraarsektor.
Muidugi mõista ei järeldu eelpoolöeldust, et sanktsioonidesse võiks suhtuda kergekäeliselt. On terved tööstusharud, mis meie maal juba kolmandat aastakümmet jätkuva teaduslik-tööstusliku allakäigu tulemusena võivad väga valusalt kannatada saada. Need on keeruka tööstusliku tehnoloogiaga alad, tehnika, elektroonika.
Meie “reformaatorid” on tapnud meie tehnosfääri kaua ja püüdlikult. Siin on meie sõltuvus kriitiline. Kui sanktsioonide efekt selles vallas oleks pikaajaline, annaks tunda alles kuude või isegi aastate pärast, siis Venemaa võib anda vastulöögi kiire mõjuga kontrasanktsioonidega, loobudes sanktsioonidest neis tööstusharudes, kus kauplemisvabadus, mille Lääs ootamatult hülgas, kahjustaks meie tootjaid.
Kaod meie vastusanktsioonidest saavad olema tuntavad. Need sunnivad lääneriike ümber mõtlema ja lõpetama majandussidemete kasutamise poliitilise kurjuse eesmärkidel. Nevski prospekti kauplused teenindasid vene kõrgemat aadlit, olles peaasjalikult taskukohased tsaari õukonnale. Nevski prospekti kohta räägitakse teisigi kurioosumeid. Ilukirjanduse andmetel olevat prospekt kunagi olnud sillutatud läikivsiledate laudadega, et tsaari tõldade nahaga ülelöödud rattad täiesti pehmelt ja hääletult veereksid. Lihtrahvas Nevski prospektilt ostmist endale lubada ei saanud. Töölised ja talupojad elasid äärmises vaesuses, protesteerides plakatitega: Nõuame tööd ja leiba! Vilets, raske elu, millest artikkel vaikib, viis kolme revolutsiooni (1905. ja 1917. a.) ja kodusõjani. Hiljem olukord mõnevõrra paranes, kuid väga visalt. Erinevalt Indiast pole Venemaa kunagi saavutanud toiduainetega isevarustamist.
Rääkides “valusatest” löökidest Euroopale, vaikib Holmogorov, et Euroopa puu- ja köögiviljad toodetakse pooleldi Euroliidu põllumajandustoetuste kulul. Vene publitsistika armastab rääkida kaubanduse ümberorienteerumisest Hiinale. Seda on korduvalt (ebaõnnestunult) üritatud ka varem. Hiinas valitseb oluliselt teistsugune kultuur, mis eeldab (Venemaale vastuvõetamatut) allaheitlikkust, sõnakuulelikkust, (mida hiljuti Rootsi Volvo kogeda on saanud). Ka pole tõenäoline, et Vene eraettevõtjad hakkavad Hiina pankadelt suuri krediite saama, millega nad Euroopas harjunud olid.
Mis puutub oma toiduainete tootmise ülesehitamist, siis nõuab see suuri investeeringuid, tootmispindu, uusi tõuloomade põlvkondi, karju, söödabaase jne. Vene Talunike Liit on pöördunud valitsuse poole palvega täiendavate toetussummade saamiseks. Vene valitsus omakorda soovitas talumeestel pöörduda erainvestorite poole. Hispaania kuivsingi, jamón, tootmine olevat väga tulus, järelikult, arvab Vene valitsus, ei tohiks talunikel investorite leidmisega raskusi tekkida. Soovitati lootma jääda, et Lääne farmerid, kes sanktsioonide tõttu Venemaale müüa ei saa, tulevad ja investeerivad, ehitavad üles tootmise Venemaal. Jääb vaid soovida: Õnn kaasa!
Arutelu defitsiidi ja impordi ümber on Holmogorov keeranud selliseks vassinguks, mille kohta sobib Eesti vanasõna: Kärsaga loom ka ei söö! Jätan selle lahtiarutamise väljakutseks, lõbusaks ajaviiteks, lugejate kommentaarides.
