Jüri Estam
Kevad on olnud meil tänavu aeglane saabuma, püsides pikalt jahe ja tuuline. Kuid nüüd on läinud ilmad lõpuks kevadisemaks.
Nägin päeval enne selle loo kirjutamist metsatukas (ja ka tänavail) mitut suurt kampa vaevalt täiskasvanu ikka jõudnud noori pummeldamas ja kiljumas. Teiste inimestega arvestavat kahemeetrist vahemaad nad küll ei pidanud. Näomaske kauplustes kandvate inimeste arv näikse nagu viimastel päevadel ka tublisti kahanenud olevat.
Tundub, et Eesti on pääsenud Covid-19 (esimesest?) puhangust nö ehmatusega, millisel juhul see ebameeldiv 2020. a. märtsi-aprilli-maikuu seni tundmatu viiruse üksiksündmus võidakse selleks korraks unustada pea.
25. mai seisuga oli Eestis uudsesse koroonaviirusesse surnud 65 inimest, ja haigestumine sellesse on viimasel ajal tublisti kahanenud, võrreldes märtsi- ja eriti aprilli statistikaga.
Näitajad osutavad sellele (vt näiteks Statista.comtista.com), et see karikas on meist üldjoontes vähem valusasti mööda läinud, kui mitmel pool mujal maailmas.
Muidugi ei leevenda see fakt valu neis leibkondades, kus keegi on oma perekonnaliikmest ilma jäänud, kuid siiski: Covid-19 on mitmetes teistes riikides hullemat laastamistööd teinud kui meil.
Kui Eestis on antud haigusesse surnud ligemale 5 inimest igast sajast tuhandest elanikust, siis Belgias on surmade arv küündinud 81 isikuni saja tuhande kohta!
Covid-19 on kuuldavasti räsinud Venemaad eriti raskesti (Dagestani Vabariik pidavat olema üks sealsetest peamistest nakkuskolletest), ainult et tõeste andmete saamine Moskva käest on osutunud probleemseks.
Teame ka, et lood on olnud eriti täbarad Hispaanias (61 viiruseohvrit iga 100,000 isiku kohta) ja Suurbritannias, kus vastav näitajaks on 55.
Põhjala või siis õigemini Baltoskandia piirkonnas on statistika järgmine: suremuskordaja on veidi üle ühe inimese 100,000 elaniku kohta Lätis, enam kui 2 inimest Leedus, ligi 6 lahkunut Soomes, ja peaaegu 40 surmajuhtumit Rootsis.
USA näitaja saja tuhande elaniku kohta on 30 surnut.
Töötuse määr Eestis oli hiljuti “vaid” 7,8 protsendini tõusnud, võrreldes töötuse tasemega 4,7% aasta aja eest.
Nii et selleski valdkonnas oleme siiani kergemini pääsenud kui paljud teised riigid.
Mul on oma hüpotees selle kohta, miks koroonaviiruse karikas on Baltikumis meist vaid nö riivates mööda läinud, kuid jätan sellest kirjutamise mõneks teiseks korraks.
Kui tagasi tulla Rootsi juurde, siis tolle riigi endine peaepidemioloog Johan Giesecke tegi hiljuti ETV töötajale Johannes Trallale kergelt parastava märkuse, kui Tralla küsis rootslaste “pioneerideks” oleku kohta, pidades silmas tolle riigi juhtide otsust oma riigi kodanikke ja elanikke usaldada ja piiranguid pandeemia ajal peaaegu mitte seada.
Kirjeldan Giesecke sõnu mälu järgi: “Me käitume nagu ühiskonnad on alati ehk traditsiooniliselt käitunud. Hoopis igasugused teised riigid on oma rangete meetmete rakendamisega nüüd pretsedente loomas”.
Teadmata vastust küsimusele, kes millises riigis on talitanud kõige adekvaatsemalt, ei paista, et Rootsi poliitikute lähenemine võiks tuua tolle riigi ühiskonnale käegakatsutavas tulevikus paljuräägitud nn kollektiivset immuunsust (ka karjaimmuunsust, inglise keeles “herd immunity”).
See saavutatakse alles siis, kui teatud protsent inimestest on viirus- või nakkushaiguse läbi põdenud või selle vastu vaktsineeritud.
Rootsi teadlaste arvates võiks kollektiivse kaitse efekt saabuda kusagil 60% kandis.
USA meediaorganisatsiooniga NPR rääkinud rootsi asjatundjatele tundub aga, et praeguseks on vaid iga viies Stockholmi linna elanikest Covid-19 läbi põdenud.
Kuna selle haiguse iseärasuste kohta valitseb endiselt palju ebaselgust, pole isegi see veel kindel, kas koroonaviirust korra juba põdenud inimene nö “kuulikindlalt” immuunsust saavutada saabki, osalt kuna gripilaadsetel viirushaigustel on paha komme muteeruda.
President Kersti Kaljulaid allkirjastas juba mitme päeva eest palju segadust esile kutsunud hädaolukorra seaduse, mis võimaldas eriolukorra Eestis lõpetada koos üleminekuga hädaolukorra seisundisse.
Kuid ka varem kehtinud hädaolukorra seadus oli minu arust üpris segane. Näide sellest: inglise keelde tõlgituna on üks neist mõistetest (hädaolukord) “emergency” ja teine (eriolukord) on “state of emergency”.
Rahvusringhäälingu ajakirjanikule Johannes Trallale jutustati tema Stockholmis olles, et Rootsi põhiseadus lihtsalt kuidagi ei võimalda sunnimeetme rakendamist rahu ajal.
Mina isiklikult olen kogenud Eesti võimude käitumist sellega võrreldes igatahes pehmelt öeldes patroniseerivana. Rootsi elanikud oleksid just kui täiskasvanud, Eesti omad aga mitte.
Kuid nüüd on saabumas aeg vahekokkuvõtete tegemiseks, eriti kuna ühtegi suurt kriisi ei tuleks piltlikult öeldes lasta “raisku” minna.
Tundub selge olevat: samamoodi ei tohi jätkata ei Eestis ega reeglina ka mujal, mis puutub valitsevatesse tingimustesse hooldekodudes ja teistes sellistes asutustes.
Eestis oli enne venelaste tulekut ju kombeks erinevatel põlvkondadel koos elada ja üksteise eest hoolt kanda.
Selline ühtehoidev ühiskondlik elukorraldus püstitab muidugi omalaadseid spetsiifilisi väljakutseid epideemiate ajal.
Kindlasti tasuks lugeda Charles C. Camosy arvamuslugu New York Times’i 17. mai numbris: “What’s Behind the Nursing Home Horror”.
Juhul, kui noored inimesed pole märganud oma moraalseid ja reaalseid kohustusi ühiskonna vanemate liikmete suhtes ning senikaua, kui ühiskonnad kohtlevad vanureid nagu nad oleksid ära viskamiseks (“part of our throwaway culture”, kirjutab Camosy), laieneb diskrimineeriv ning korrektsuse vähesusest tulenev kuristik noorte ja vanade vahel, mis paljastaks ka seda, et koroonaviiruse õppetunnid on meie jaoks tõesti paraku lastud “raisku minna”.
Sest tegelikult pole ju nii, nagu ütlevad laulusõnad: “Kes saab noorust, noorust keelata, kui ta tahab, tahab hõisata” (või hoolimatult käituda).
