Katrin Haiba, New York
Vaid mõned nädalad tagasi poleks keegi suutnud ette kujutada, et Manhattani tänavad võivad nii inimtühjad olla….5. avenüü, Manhattan, NYC. Foto: Liisi Vanaselja
Karantiiniaja esimesel nädalal kohalikku toidupoodi minnes sain laksu õõvastavat nõukanostalgiat: tühjad riiulid, sekka mõned üksikud räsitud pakendid, mis paanikaostjatelt maha pudenenud. Tualettpaberist polnud haisugi, kadunud olid kiirnuudlid ja muu mugav odav kraam. Üks riiul oli aga suisa lookas: sinna olid pakitud kaunid käsitöö-ökoleivad, mis maksid 5,99 dollarit svammilaadse tavaleiva 2,99 asemel.
Sain aru, et kriisiolukorras ellujäämiseks tuleb olla nõus rikaste leiba sööma, kuigi New Yorgi kontekstis pole ma end küll kunagi rikkaks pidanud. Lisaks ostsin ära Itaalias tehtud gluteenivabade nuudlite paki. Ega enam vist vahet pole, Itaalia või New York – meie osariigi nakatunute arv liigub Itaalia arvude poole ja läheb varsti neist vuhinal mööda (188,000 nakatumist ja 9,385 surma 12. aprilli seisuga). Ameerika on ju igal alal esirinnas.
Mis meid siin maailma rikkaimas riigis siis viirusele nii kergeks saagiks tegi? Väga killustatud juhtimisega kasumi-printsiibil põhinev meditsiinisüsteem, ameeriklaste „meri põlvini“ ellusuhtumine (mida meie president väga ehedalt esindab) ning tema 2020 valimiskampaania, mille põhiargument oli majanduskasv, mida iga hinna eest pidi vähemalt aktsiaturgude tõusvates numbrites näha olema… põhjuseid on tegelikult tuhandeid ja USA ühiskonna kitsaskohtade juured ulatuvad aastakümnete ja isegi aastasadade taha.
Kui kedagi huvitab, kuidas adekvaatselt kriisiolukorras riigilaeva tüürida, soovitan vaadata New Yorgi kuberneri Andrew Cuomo pressikonverentside ülekandeid näiteks Youtube’is või NBCs. Ta on pikki aastaid osariiki juhtinud, jäädes avalikkuse silma alt enamasti välja. Ega minagi temast palju hoolinud. Aga nüüd, koroonakriisis, on ta tõusnud rahvakangelaseks, esindades praktilise mõistuse, inimliku kaastunde ja kuiva huumori haruldast kombinatsiooni. Muidugi, New Yorgi huumor on krõbe ja ei kaota kunagi iroonilisust – kohalik ajakirjanik David Freedlander kirjutas netiväljaandes Politico „Loodan, et see olukord normaliseerub varsti, siin ma saan uuesti Andrew Cuomot vihkama hakata“. Twitteris on aga juba liikvele läinud kampaania #cuomoforpresident. Trump on pahane, et Cuomo pressikad ta enda omadest tihti rohkem vaatajaid koguvad.
Rääkides vihast – rikkad newyorklased on ausalt välja teeninud naaberosariikide maapiirkondade hukkamõistu, põgenedes oma suvemajadesse nagu rotid uppuvalt laevalt. Tihti reisis nendega küüdis ka koroonaviirus. Olukord on naljast kaugel – paljudes USA maapiirkondades pole ühtegi haiglat, intensiivravi tuleb otsima sõita üle saja kilomeetri. Tõeline tipptase tuli aga muusikamagnaadilt David Geffenilt, kes postitas Instagrami pildi oma 590 miljonit maksnud superjahist, lisades: „Isolatsioonis siin Grenadiinidel, väldin seda viirust. Päikeseloojang täna õhtul… loodan, et te kõik hoiate end samuti turvaliselt.“ Sotsiaalmeedia ei hellitanud Geffenit: teravate kommentaaride laviini alla mattudes kustutas ta oma Instagramikonto sootuks ära. Mu lemmikajakirjanik John Oliver ütles selle peale: „Kui see kriis on klassisõja algus, siis Geffen tulistas esimese paugu.“
Võrreldes Itaalia või Hispaaniaga New Yorgis tänaval liikumise karmi keeldu pole: linnapea Bill de Blasio seisukoht on, et ta ei taha ässitada politseid jõuga koju ajama, kuna see võiks tekitada reaalseid konflikte, eriti nn rassirahutusi. Koduspüsimist propageeritakse pigem nõudliku moraalse soovitusega, õhutades inimesi lisaks enda elule ka kaaskodanike elust ja tervisest hoolima. Maskidekandmise sõnum on jõudnud aina enamateni ning tänavapildis kannab neid juba 60–70% inimesi. Ka tänavanurgal asuva mehhiklaste poe ees seistakse sabas korralikult kahemeetriste vahedega.
Olen selle igahommikuse sabaga juba nii harjunud, et saan selle järgi isegi kella sättida – kell 9 avatakse pood, veidi enne seda tekib järjekord. Ei tea, kas hommikul tuuakse uus ports tualettpaberit? Mäletan, kuidas nõukaajal järjekorda nähes lihtsalt seisin igaks juhuks, tihti teadmata, mida haruldast seekord pakutakse, kas seepi või trussikuid…
Aga kevad tuleb mühinal, kuigi lisaks varblaste reipale säutsumisele on taustamuusikaks sel aastal järjest tihedamalt kostvad kiirabisireenid ja iga õhtu kell 19.00 aknaklaase raputav aplaus – kohalikud tänavad juubeldades tervishoiutöötajaid ja elavad oma mahasurutud emotsioone heli kujul välja. Olen ka ise mõned korrad selle häältelainega ühinenud, on tõesti hea tunne natuke karjuda.
Kevadpühad koroonaajal: sotsiaalmeedias sõprade virtuaalseid pühademune imetledes läheb meel grammike rõõmsamaks. Ka kuberner Cuomo pressikonverentsil kõlavad lootusrikkad noodid: New Yorklased on sotsiaalset distantseerumist piisavalt tõsiselt võtnud ning pingutuste positiivsed tulemused on statistikas näha: juba mitmendat päeva on langenud uute haigusjuhtude arv.
Pühadenädalavahetusel saabusid me turistidest tühja Airbnb korterisse uued üürilised: Coloradost kohale lennanud vaprad noored medõed, kes asuvad esmaspäevast kohaliku haigla hingekirjas viirusevastase võitluse eesliinile. Võtsin nad koridoris sõbraliku naeratusega vastu, mis küll enamjaolt mu kaitsemaski alla jäi, aga loodetavasti siiski julgustavalt mõjus. Jõudu tööle neile tarmukatele tüdrukutele!
Times Square, NYC. Foto: Liisi Vanaselja
