Rea Raus, jätkusuutliku arengu ekspert
Eestis on viimastel aegadel lahti rullumas järjekordne vastasseis võimu ja vaimu, valitsuse ja rahva vahel. Nii nagu taasiseseisvumisaja eel algas meil fosforiidisõda, on nüüd sõda Nursipalu polügooni laienduse tahtjate ning Võrumaa rahva ja looduse vahel.
Fosforiidisõda oli olemuslikult lihtne – siis tahtis võõras võim lagastada meie loodust, vedada kohale suured massid võõrast rahvast ning rahvas peatas selle plaani. Nüüd tahab sama omaenda valitud võim, lihtsustatud põhjustel, mis ei arvesta Võrumaa looduse, kogukondade ja eetiliste põhimõtetega.
Lehvitades ühel päeval rohepöörde lippu, soovitakse teisel hävitada tuhandeid hektareid metsa ja looduskooslusi ning teha kümnete kilomeetrite raadiuses Võrumaal elamine ja ettevõtlus lihtsalt võimatuks. Sest nagu kohalikud juba praegu tunnetavad, käib juba praegu (olemasoleval suurpolügoonil) pidev sõjamürin/harjutamine nii kõvasti, et aknaklaasid klirisevad ning väikesed lapsed nutavad ning koerad uluvad. Seda lubatakse polügooni laiendusel 300 päeval aastas. Seda kõike õigustades vastuvaidlemist mittemõistval toonil – aga sõda ja julgeolek nõuab!
Kuid me ei ole ju sõjas? Kui me ei ole sõjas, kas peaksime selle ennetamiseks sisuliselt ise sõja maale tooma? Inimesi ruineerides, nende kodusid harjutamiseks puruks pommitades, trampides üle põliste väärtuste, tegutsedes kui kurttumm kuri võõrvõim, kelle huvidele peavad kõik vastuvaidlematult alluma? Tehes võimatuks elamise ja töötamise Võrumaal, mis moodustab suure osa Eesti maast ja kultuurist? Kui rahvale öeldakse, et Võrumaa kaitsmist peab ikka harjutama Võrumaal, kas järgmiseks tuleb suur polügoon Tallinna kesklinna?
Sest pealinn on tähtis ja tema kaitsmist saab ikka sealsamas harjutada? Kas harjutame ka muudes küsimustes kogukondadele sisse vastuvaidlematut allumist ülalt alla tulnud käskudele? Kui näiteks maailmas on nõudlust kõigi meie maavarade järgi, siis peaksime need samuti vastuvaidlematult oma maapõuest ära andma? Olgu või kogu looduse ja kogukondade hävimise hinnaga? Kas Eesti kultuuri ja maa hoidmise nimel nõuame rahvalt, et nad annaks ära Põhiseaduse, ning asendaks selle kasumit nõudvate suur-korporatsioonide huvide ning sõjamängude rahastamisega? Sellist riiki me kindlasti ei tahtnud. Sellist käekirja, sellist mõtteviisi olime sunnitud taluma aastakümneid võõrvõimu all elades.
Mäletame, kuidas kaua aastaid rääkisid Eesti valitsused, et peaksime jõudma selleni, et kulutada vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust kaitsekulutustele. See oli väga raske, sest väike Eesti vajab riigieelarve prio-riteete pigem sinna, mille jaoks ikka riike luuakse – oma kodanike heaolu arenguks. Kui see 2% lõpuks saavutati, siis oli see mõnele poliitikule nagu pidupäev. Lisaks rahustati meid kogu aeg sellega, et kui asi peaks minema sõjalise konfliktini, siis tänu 2% iga-aastase “obroki” maksmisele oleme ennast tubli rahastajana tõestanud, mistõttu meid kaitseb siis ka nn NATO vihmavari.
Nüüd, ilma et Eesti ise sõ-jas oleks, räägivad sellised poliitilised huvigrupid, et sõjamasinale tuleks eraldada rohkem, vähemalt 3% SKT-st. Võrdlusena, juba pikka aega käivad vaidlused, et Eesti kõrgharidus vajaks 1% riigieelarvelist rahastust, jätkusuutlikuks toimimiseks. Seda raha me aga kuidagi ei leia. Hmm… meenub, et sõjad on seni olnud ühed suurimad hiigelkasumite tootmise võimalused. Ka Eesti meedias on avaldatud uudiseid, kuidas Ukraina sõja arvelt teenitakse miljoneid, teinekord hoopis vastaspoolele relvi müües jne. Kuskil ja kellegile on pikale-veniv sõda väga kasulik ja kannatajad on taas lihtsad inimesed. Ja looduskeskkond.
Eesti on andnud Ukrainale relvi, tehes oma laod tühjaks ning saades äraantud relvade asemele uued kohati alles mitme aasta pärast. Siin me kaitsevõime nõrgenemise üle millegipärast ei muretse. Tibatilluke ja sugugi mitte rikas Eesti on Ukrainale abi andmise osas maailmas esimesel kohal elaniku kohta, jättes võimsad suurriigid endast tükk maad tahapoole. Kas see ikka on uhke olemise ja õlalepatsutamise koht või peaksime ehk küsima – kas sealjuures on ka uhke olla, et väikesed lapsed ja puuetega inimesed ei saa rahapuudusel elupäästvat ravi? Et töötus suureneb ja ettevõtjad pankrotistuvad kõrgelekruvitud energiahindade tõttu? Kellele peame me oma rahva ja looduse hävitamise hinnaga midagi tõestama? Kas ikka on veel vähe ja millal tuleb piir ette? Kas hakkabki domineerima lõputu isuga sõjamasina söötmine tegeliku elu arvelt? Ka siis, kui me sõjas ei ole?
Piiri tõmbamise küsimus on oluline, et läbi arutada tegelikult prioriteedid ja võimalused. On ju loomulikult selge, et meie riigil peab olema kaitsevõime, meie kaitseväel peavad olema võimalused harjutada. Siin pole küsimustki ning tavaelu ja kaitsevõime vastandamine ei peaks üldse olema teema. Kuid mille arvelt ja kui palju me seda teeme? Kas rahvusvaheline koostöö ja juba olemasolevate, üsna suurte polügoonide kasutamine on millegipärast võimatuks muutunud? Kas prioriteetide seadmine toimub kinniste uste taga, käputäie poliitikute osalusel või on olulised otsused vaja siiski inimestega läbi arutada? Poliitikud pidid kunagi nagu rahva teenrid olema? Eks meile enne valimisi tuletatakse ikka meelde, et olge aktiivsed kodanikud ja osalege ühiskondlike küsimuste aruteludel ja tehke ettepanekuid jne jne. Aga kui kodanikud aktiveeruvad ja soovivad kaasa rääkida teemadel, mis väga lähedalt ja teravalt inimesi puudutavad, siis piltlikult öeldes lüüakse neile lahtise käega vastu suud? Nõudes tegelikult vaitolemist ja kuuletumist. Ettevõtluses viiks selline suhtumine üsna varsti kiirele kaadrivoolavusele ning majandusnäitajate halvenemisele. Kuidagi ei tahaks, et Eesti inimesed massiliselt Eestist lahkuma hakkaksid ja meie ettevõtlus veelgi nõrgeneks.
Eriti murettekitav on, et Nursipalu laienduse käigus rullub lahti pilt, kus meie oma valitsus eirab seadusi ja püüab kõikvõimalikke juriidilisi nõkse kasutada, et mitte järgida selgeid reegleid suurarenduste tegemisel. Pole arutatud laiema avalikkusega põhiprioriteete, pole arutatud kohalike kogukondadega, pole tehtud keskkonnamõjude uuringuid, pole võrreldud alternatiive – aga salajased hanked on juba välja kuulutatud ja töödega alustatud. Ennekuulmatu.
Riigi ühe käepikenduse, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) tegevus Nursipalu ümber on samuti tekitanud väga suurt pahameelt. Nimelt alustas RMK massiivsete metsaraietega Nursipalu ümber ning alles siis, kui kogukondade ja keskkonnainimeste protest liiga suureks läks, peatati raied (osaliselt!) tõdedes, et kuna ikka pole polügooni laiendused täpselt teada ja paigas, siis lükatakse tööd edasi. Sellega tõestas nii valitsus kui RMK, et hoolimata pidevast rohepöörde ja kliimakaitsmise jutust, ei huvita neid looduse hea käekäik, uuringud, tasaareng, vaid tegutsetakse pigem “landgrabbing” meetodil. Võtame nii palju kui võtta saab, ja kui kisa tõuseb taevani – siis tõmbame tagasi? Tekib küsimus – kas Eesti metsamajandamise süsteem, seadused ja tahe ongi selline – anarhiline? Kuidas parasjagu pähe tuleb, nii teeme? Kogukondadel, rahval aga ka loodusel sellist tahet kindlasti mitte ei ole ja ka siit joonistub välja veelahe Eesti põhiseadusliku mõtte, kogukondade ja looduse huvide ning sõja- ja kasumimajandusliku mõtte vahel.
Just kriisides tuleb meeles hoida, kes me tegelikult oleme, mis on meie endi elu mõte ja eesmärk – üksikisikuna, kogukondade ühendusena, rahvana. Kui vaenlane paneb meid lõhkuma ja lammutama oma kodusid, loodust ja neid väärtusi, mis on kajastatud Eesti Vabariigi Põhiseaduses, siis pole vaenlasel maale vaja tullagi. Ise oma kätega lõhume selle, milleks Eesti tegelikult siin emakesel Maal üldse olemas on. Õnneks on meil tõeliselt tarku ja häid inimesi palju, kes sellisele lammutustööle vastu astuvad.
