Raul Pettai
Pole vaja rõhutada, et elame erakordsel ajastul. Olles kõrges eas ja vaadates tagasi avaneb mulle lai, mõtlemapanev panoraam, sest ehkki inimkonna eksistents on algusest peale olnud muutlik, ületab käesolev areng kõik eelnenu, nii sisult kui kiiruselt. Pealegi pole see muutus enam lineaarne kasv, vaid paraboolselt kiirenev tõus. Lubatagu mul esile tõsta viit olulist tegurit, nagu mina seda näen.
(a) Globaalsus. See avaldub inimtegevuse laienemises väljaspoole seniharjutud riiklikke/rahvuslikke piire. Hea näide on, et nii tehniliselt keeruliste süsteemide kui ka harilike elutarvete üksikosad valmivad paljudel erinevatel maadel. Kui siis mõnega on äkki raskusi, on kogu lõppprodukt mõjutatud. Peab asuma probleemi lahendama üle suurte kauguste või tuleb ise kohale rutata, et ummistust kõrvaldada, sest palju on kaalul. Teine globaalsuse tunnus on transpordi areng, mis inimsoole on andnud erakordse liikuvuse. Reis mistahes maakera ossa on tänapäeval enamasti tundide, mitte enam päevade-nädalate küsimus. Ühesõnaga, praktiliselt on terve maailm kättesaadav.
(b) Infotehnika. Siin pruugib vaid mõelda arvutitehnoloogia arengule ja selle võimele kõikvõimalikku informatsiooni kiirelt töödelda. Lihtsateks näideteks on koduarvutid ja ülipopulaarne mobiiltelefon. Too taskusse mahtuv seadeldis võimaldab informatsiooni levikut, millega mineviku telefonisüsteem võistelda ei saa. Pandagu tähele, et ta asendab muu hulgas ka senise filmile rajatud fototehnika. Haarad oma “mobla”, seisad sõprade ees ja – voila! – tuleb suurepärane grupifoto, mida lisaks võid teiste telefonidele kohe üle kanda. See kõik on teinud elu kergemaks, produktiivsemaks, kuigi asjal on oma hind – kannatab privaatsus. Mobiiltelefoni kaudu tellitud kauba informatsioon jääb “pilvesse” ja ta alusel suunatakse teie pihta edaspidine reklaam. See veel pole halb, kuid selliste vahendajate tarvitamine nagu Twitter, Facebook jt., võib üldsusele kiirelt paljastada teie intiimsemad mõtted, soovid ja tegevuse.
(c) Automaatika. Veel 150 aastat tagasi valmistati kogu kraam käsitöömeistrite poolt. Siis algas industriaalajastu, kus suurtes vabrikuhoonetes vurasid masinad – aga ikkagi veel inimeste juhtimise ja kontrolli all. Tänapäeval on robotid palju üle võtnud. Näete vahel TVs reklaame vaktsiinide tootmise kohta: lõputud read pudeleid voolavad ühe seadeldise alt teisele, mehaanilised käed, pritsid jm teevad ülima täpsusega vajalikud toimingud ning siis liigub kõik edasi, järgmisse faasi. Inimesed, kes neid süsteeme valvavad, pole enam lihttöölised, nagu oli mineviku vabrikus, vaid treenitud personal. Kel sedalaadi tegevuseks vajalikud võimed puuduvad, jääb paratamatult kõrvale.
(d) Maakera kliima muutumine. See on hiljutine tont, kuid seda visam, mõjuvõimsam. Nagu teate, pole siin midagi müstilist. Päike kiirgab meile energiat. Miks maakera siis ülikuum pole? Vastus on, et Maa kiirgab osa energiast tagasi maailmaruumi. Tänu sellele delikaatsele balansile valitseb maakeral temperatuur, mis on võimaldanud siinse elu arengut. Nüüd aga sekkub asjasse nn kasvuhooneefekt. Selle ehitise klaasist katus laseb küll Päikeselt tuleva energia läbi, kuid tagasikiirgus toimub infrapunasel lainepikkusel, mida klaas läbi ei lase. Tagajärjeks on temperatuuri tõus kasvuhoones. Maakera korral on selleks klaasiks süsihappegaas (CO2) atmosfääris.
Kuna inimsoo tegevus aegade jooksul on süsihappegaasi hulka õhus tunduvalt suurendanud, siis on tagajärjeks atmosfääri soojenemine ja seetõttu suurem turbulentsus. Mida enam inimesi ja tegevust, seda kiirem on see areng. Heaks hoiatuseks on naaberplaneet Veenus, kus “õhuks” on ainult CO2. Veenuse pinnatemperatuur on siis ka vastavalt +475ºC. Mitte eriti mugav, sest tina sulab juba +327ºC juures!
(e) Inimkonna kasv. Veel aastal 1940, kui poisikesena geograafiat uurisin, liitsin kokku Maa elanikkonna. See polnud raske, sest ainuüksi Inglismaale kuulus siis suur osa Aafrikast. Sain koguarvuks 2.6 biljonit (eesti keeles “miljardit”). Hetkel läheneme aga juba 8 biljonile! Õnneks on inimkonnale seni eluruumi ja igapäevast toitu enam-vähem jätkunud. Viimastel on aga piirid ja mis siis saab kui nendeni jõuame? Mõelgem näiteks inimvoolule üle USA lõunapiiri või Nigeriale Aafrikas, kus veel 1996 oli 111 miljonit elanikku, praegu aga 200 miljonit. Kasv seega 63 Eestit…
Eelnenud viie punktiga on inimkond kuidagi toime tulnud, ehkki vastava hinna eest. Muret tekitab aga hetkeline, kogu Maakera haarav, süvenev poliitiline segadus. Olen seepärast arvamisel, et 3. maailmasõda on kas ähvardav või koguni alanud. Miks selline vaatepunkt? Vaatleme minevikku, et mõista, mida tähendab “maailmasõda”.
Esimese maailmasõja (1914-18) algatas Austria-Serbia vaheline konflikt ning hertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos – mitte just tervet planeeti vapustav sündmus. Siiski laienes sõda üle Euroopa. Vaenutegevust iseloomustasid veel tulirelvade kasutamine ja võitlused kaevikutes.
Teise maailmasõja algatas Hitler 1. sept. 1939 rünnakuga Poola vastu, aga juba kaks päeva hiljem kuulutasid Inglismaa, Prantsusmaa, Austraalia, Uus-Meremaa ja India Saksamaale sõja. Ka nüüd võideldi vahel kaevikutes ja kindlustes, aga strateegiliseks keskpunktiks oli õhusõda, mis enamasti määras tulemuse. Näiteks purustati lennukite abil teineteise linnad ja tööstused ning sõja lõpu otsustas vaid ühe lennuki rünnak: aatompommid Hiroshimale ja Nagasakile!
Võib küsida, kuidas defineerida “maailmasõda”? Lihtsas keeles tähendab see tõsist, ulatuslikku konflikti suurriikide vahel. Nagu eelmised kogemused näitavad, ei pruugi maailmasõja algus olla kõikehaarav. Seevastu suurvõimude sekkumine on otsustav. Kes on need suurvõimud tänapäeval? Ütleksin: USA, Hiina, Venemaa ning NATO, ja konflikti sissejuhatuseks sobib praegune Ukraina-Vene sõda, mille lõppu veel näha pole. Lisaks on tänapäeva otsustavateks relvadeks niihästi kohalikud kui ookeane ja mandreid ületavad raketid, mitte enam tavalised kahurid. Rakettrelvadega ähvardab juba Põhja-Korea, rääkimata suurematest riikidest. Viimaks tulevad nukleaarrelvad, mis oma suuruselt on – pangem tähele! – vähenenud. Neid nn taktikalisi aatompomme saab kergemini teistele kaela visata. Samuti mitte unustada, et lisaks sõjarelvadele liiguvad ringi arvutiviirused, mis võivad suurt kahju tekitada ilma pauku laskmata. Viimaks, ammu on aegunud kunagine ametlik hoiatus – sõjakuulutus! Ootamatus on tänapäeval ise mõjuv relv. Ja nii ärkad ühel hommikul, kui rakett maja taga plahvatab!
Seega siis pole raske praegust seisundit juba 3. maailmasõjaks nimetada, sest istutakse näiliselt küll vaikselt, aga lärm on suur ja sõrmed on kõigil päästikul. Muidugi sobiks ka nimi “külm sõda”, nagu oli 1950-90, kuid kardan, et praegune olukord on siiski tõsisem, sest Ukraina ohvriterohkel sõjal lõppu veel ei paista ning ka üldiselt on hommikuse ajalehe lugemine kainestav elamus.
Jah, loodame siiski parimat, kuigi me ei tea mis ootab eesriide taga.