Eesti sisepoliitiliseks probleemiks on rahva võõrandumine poliitikast. Hiljutine küsitlus näitas, et 50% rahvast ei kavatse hääletada. Nagu esimeses Eesti põhiseaduses on võim Riigikogu- keskne ja rajatud proportsionaalsele süsteemile. Selle elluviimine aga annab jälle tegeliku võimu erakondade juhtidele. Valijaid peibutatakse tuntud kandidaatidega, et koguda erakonnale kõrge protsent hääli. Tõeline nimekiri on aga suletud ja pääle valimisi parteijuhid määravad asemikke, kes lähevad Riigikokku või omavalitsustesse. See on nagu telliksid tööle inseneri, aga kohale ilmub rätsep. Et hoida oma sooja kohta, muutuvad asemikud erakonna kummitempliks. Kuna erakonna juhtidel ei ole alati esiplaanil riigi, vaid isiklikud ja erakondlikud huvid, oleme tagasi langenud olukorda, kus riiki ei valitse rahvas, vaid erakondade juhtide oligarhia.
Skandinaavias on kandidaatide nimekirjad avalikud. Kes on valitud, peavad määratud aja isiklikult teenima ja kui nad lahkuvad, siis asendatakse neid avaldatud järjekorra järgi. 1938. aasta põhiseadus säädis sisse isikuvalimise nagu Inglismaal, et valimine oleks sõltuv valijatest. Tänaseni on Eesti erakonnad ägedalt sõdinud Skandinaavia avaldatud nimekirjade ja isikuvalimise vastu. Ühe eelmise riigikogu ametiaja lõpuks oli 75 protsenti saadikutest asemikud. Praeguse Tallinna volikogu 79 kohast on 53 täidetud asemikkudega.
Rahva silmis on erakondade rahastamine segane, puudub läbipaistvus. Riigikogu liikmed on kõrvaltöös riigiasutuste nõunikena ja omavalitsuse liikmetena. Puudub saadikute majanduslike huvide deklaratsiooni kontroll ja aruandluskohustus rahva ees. Saadikud näitavad ainult oma põiklemise osavust kui ajakirjandus neid küsitleb. Kui mõni satub ebaseadusepärase tegevuse või korruptsiooni tõttu kahtluse alla, siis ebasiirad erakondade uurimiskomisjonid võõpavad kõik jälle valgeks. Võimul olevad erakonnad leiavad oma toetajatele saamavõimalusi linna– ja riigiasutustes, nii et ametkonnad paisuvad ning neelavad aina rohkem maksumaksjate raha. Sellega on tekkinud poliitiline ladvik, mis on rahva silmis seotud omakasupüüdmisega.
Teine sisepoliitiline probleem on arenev vasakpoolne kallak. Demokraatias on tavaline, et aeg ajalt võimuparteid ja valitsused vahelduvad. Mis aga tekitab muret, on vasaku tiiva poliitiline programm ja püüdlemine oma liikmeskonda suurendada. Sotsiaaldemokraadid, SDE arutab kompartei järeltulija Vasakparteiga ühinemist. Vasakpartei säilitab N. Liidu ilmavaadet ja ajaloo seisukohti. Nad ei tunnusta okupatsiooni, sest ilma kohtuotsuseta pole see lõplik tõde. Ajaloo fakte aga ei otsustata kohtus! SDE katse liituda säärase erakonnaga näitab nende opportunismi ja mõttelagedust. Samas nad toetavad endiselt ametiühinguid. Euroopa komisjoni uuring aga näitab, et Eesti ametiühingud võrreldes teiste EL riikidega on radikaalselt marksistlikud.
SDE majanduse programmi määrab sotsialistlik mõtteviis. Esimesena tahetakse tõsta makse Skandinaavia tasemele. Kui sellega ei saada nende programme rakendada, siis tahetakse võtta välisvõlga avalike kulude katteks. Kokkuhoiu ja ratsionaalse majanduspoliitika meetmed lõpetatakse, et sellega osta hääli. Säärane sotsialistlik suhtumine ongi põhjus, miks Lõuna-Euroopa vireleb tööpuuduse ja pankroti äärel, millest Eesti on siiani pääsenud.
Vasaku tiiva kõige äärmuslikum partei on keskerakond. Partei tugineb peamiselt vene rahvusest hääletajatele ja eriline rõhk on asetatud nende kaasamisele. Eesti kodakondsusega Vene rahvuslasi sokutatakse asemikkudeks riigikokku ja omavalitsustesse, võimaldades neil Moskva juhtkirjade järgi Eesti riiki, kultuuri, majandust ja valitsust diskrediteerida nii rahva silmis kui ka välismaal. Kuna Savisaare nullvariandi idapoliitika ja järjepidavuse vastane tegevus luhtus, on ta nüüd venelaste abiga loonud Tallinnast riigi riigis, millele ta pidevalt katsub anda vene ilmet nagu Moskva Park, Lasanamäe Vene kirik ja Jeltsini memoriaal. Ilmekas on, et Jeltsini bareljeef kinnitati silmapaistvale kohale Toompea müüril ja esimene seletustahvel on venekeelne. 1700 hukatud eesti kaadri- ja reservohvitseride monumendile ei leidnud Tallinna linnavalitsus kohta ei Vabadusväljakul ega Maarjamäel. Selle asukoht määrati vana Tondi kasarmute tagahoovi.
Keskerakonnal on leping Vene võimupartei “Ühtse Venemaaga”. Lepingu üksikasju aga pole kunagi avaldatud. Erakonna kord sarnaneb komparteiga alates partei juhi printsiibist kuni kesknoorte organisatsioonini, mis asendab komsomoli. Nii palju kui võimalik on ajakirjandus ja meedia allutatud erakonnale. Partei leht Kesknädal ilmub nii vene kui eesti keeles. Vahe on, et eestikeelne leht on enamvähem tavaline opositsioonipartei üllitis, kus tõrvatakse valitsust, mustatakse vastaseid ja lokkab demagoogia. Sellele kõigele on antud riigi ja demokraatia kaitsmise suitsukate. Venekeelne väljaanne aga esitab julgelt Moskva seisukohti, edutab Vene pehme jõu rakendamist ja teeb pidevalt riigi ja valitsuse vastast kihutustööd.
Keskpartei linnaametnikele on tehtud kohustuseks saata negatiivseid võrgukommentaare artiklitele, mis ei ühtu partei liiniga. Neid aitavad omakorda ajakirjanduses esinevad kommentaarid, mis ülistavad nõukaaegseid tegelasi ja taunivad eesti rahvuslust. Hiljuti VES andis edasi Postimehes ilmunud Jaak Urmeti kirjutise rahvustunde vastu. Tema seisukoht ja esitatud ajaloolised “faktid” eesti rahvusluse suhtes ei erine sellest, mida propageerib Moskva. Esitus on vast veidi rafineeritum, aga maailmavaateliselt kuulub see Kremli valdkonda. Ta katsub kriitikat ennetada oma tööga kooliõpikute alal ja oma hariduse tasemega. Paistab, et siin on tegemist inimesega, kelle formaalne haridus ja poliitiline usk on ületanud tema intelligentsitaseme.
Tallinna televisioon, mis maksab üle kahe miljoni euro maksumaksjate raha aastas, propageerib üleriiklikult keskerakonna propagandat. Eesti valijatele esitab Savisaar ennast kui taasiseseisvuse loojat Rahvarinde kaudu, sini–must–valge ja eesti muusika taustal. Ta jätab mainimata, et Rahvarinne loodi perestroika toetuseks ja ta ise teatas raadios, et “rahvarinne juhendub kõiges NKLP strateegilistest põhiliinidest”. Võimu säilitamiseks on Savisaar ja tema peamised keskerakonna juhid olude sunnil pidanud kesta ajama ja avalikult ennast propageerima kui rahvuslased ja demokraadid. Kuid uues kestas roomab vana ideoloogia, mille valitsemist ja juhtimist kujundav koolitus toimus Nõukogude raames ja nii Savisaar kui ta abilised on läbi imbunud Nõukogude süsteemist. Ilmekas selle suhtes on, et Tallinna linnaosade vanemad ei ole valitud, vaid määratud Savisaare poolt, nagu Putini vene kubernerid.
Savisaar ja tema otsesed alluvad pendeldavad Tallinna ja Moskva vahet. Kellega nad kohtuvad ja mida sääl arutatakse, ei avaldata vaid kaetakse mõne süütu üldsõnalise väljendusega. Tallinna linnarahva maksukoormus on suurim Eestis. Tallinna tänavad aga lagunevad, lasteaedades pole küllaldaselt kohti, õpetajatele ei maksta ettenähtud palgatõusu, aga raha jatkub küllaldaselt, et pidevalt rünnata kaitsepolitseid ja prokuratuuri, kel on põhjus uurida lokkavat korruptsiooni ja välismõjutusi. Samuti leidub raha, et Vene veteranidega tõsta 100 grammi Narva ja Tallinna “vabastamise” päeval. Aga Šveitsi pangas on Keskerakonnal 470,000 eurot. Kust see tuli? Kas Venemaalt, maksumaksjatelt või ülemnõukogu reservist kõrvaldatud rahadest? Savisaare isiklik ja partei rahaasjandus on tume kui tökati pudel. Alles hiljuti Lichtensteini ärimees Peter Kaiser loobus Savisaarelt 170,000 euro laenu tagasinõudmisest. Linnaametnikele antakse pidevalt maksumaksjate rahast suuri preemiaid, mis siis omakorda “annetatakse” Keskerakonnale. Kõik väga legaalne. JOKK? (Juriidiliselt On Kõik Korras).
Praegu näeb partei majanduslik programm ette astmlise tulumaksu ja eriti tööstusmaksustamist ning suuremat tsentraliseeritud kontrolli kulutuste üle. Keskerakonna välispoliitika suundub Itta. Erakond propageerib pidevalt paremate suhete loomist Venemaaga, mis seisneb Eesti riigi järelandmises Vene nõudmistele. Keskerakonna kongressile, 7. septembril 2013 tõi tervitusi Vene võimupartei “Ühtne Venemaa” esindaja, kes rõhutas mõlema erakonna ühtseid seisukohti välispoliitilistes küsimustes. Samuti saatis konverentsile oma õnnitlused Hiina kommunistlik partei. Savisaar sõdis ägedalt Euroopa Liidu ja NATO vastu ja ütles alles hiljuti, et ta peab Eesti ühinemist ELiga tragöödiaks.
Eelseisvad omavalitsuste valimised sel sügisel on eelmänguks 2015. aasta Riigikogu valimistele. Juba praegu lokkab demagoogia ja mustamine. Kõige mustem stsenaarium on kui vasakparteid saavutavad enamuse üldvalimistel. SDE ei ole välistanud keskerakonnaga kokku löömast, et pürgida valitsusse. Keskerakonna 7. septembri konverentsil ütles Savisaar, et sotsidega saaks teha head koostööd, kuna nende hulgas on palju sümpaatseid inimesi. Paistab, et see ei teeks neile raskusi, kuna SDE ridades on küllalt vanu karjäärikommuniste, kes leiavad hingesuguluse Savisaare pundiga. Alles hiljuti SDE-lane Jaak Allik avaldas, et “mingit Vene ohtu pole olemas ega Venemaa pole kunagi Eestit rünnanud – ohust rääkimine on lihtsalt rahva hirmutamine.” 22. augusti Postimehes seletas Jaak Allik, et “oleks juba aeg ausalt tunnistada, et 1992.a. algusest saadik siiani kestab suhete halvenemine, mis on suures osas Eesti teadlik valik ega ole põhjustatud Vene jäikusest.” Ta lisab, et “kõigil Eesti territooriumil elavatel isikutel on õigus kodakondsusele. On mõistatuseks Eesti kramplik kinnihoid Tartu rahulepingust, kui iseseisvuse alustalast.” Vanarahva tarkus ütleb õieti, et sotsialist on kommunisti poolvend.
Tagajärg oleks Eestile äärmiselt hädaohtlik. Välispoliitiline suund pöörduks Itta, kaitsepoliitika langeks kui mitte otsese saboteerimise, siis majanduslike piirangute ohvriks. Sidemed NATO ja ELiga satuksid pinge alla.
Põhiseaduse muutmine kaotas põhiseadusest kaitseväe juhataja ametisse nimetamist reguleerivad sätted. Nüüd teeb kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhtkonda kuuluvate isikute ametisse nimetamist ja ametist vallandamist kaitseminister. Sellega on kaitseväe juhataja tasalülitatud ja sarnaneb teiste ministeeriumiametnikega. Tagajärjeks on, et riigikaitse sõjaline juhtkond ja ühtlasi julgeolekupoliitika on oluliselt sõltuv poliitikute võitlusest. Viimane kord kui Keskerakond oli valitsev ja tema liige Mikser kaitseminister, jäi riigikaitse arendamine viieks aastaks seisma ja kaitseliitu katsuti neutraliseerida administratiivsete võtetega.
Eesti majandus sõltub oluliselt välisturust ja välisinvesteeringutest. Siiani on seda toetanud mõistlik maksu– ja majanduspoliitika, mis on võimeline ettevõtete ja välisinvesteeringute arendamiseks. On selge, et surve palkade tõusuks on tugev. Vaja on praktiline edenemine ja hooliv suhtumine, et leida tasakaal inimeste ajalikkude vajaduste ja avaliku sektori vahel. Palku saab tõsta, kui produktiivsus ja kvaliteet tõuseb. Siis on Eesti võimeline ka kõrgema palgaga konkureerima ilmaturul. See aga nõuab investeeringut, mis oleneb maksupoliitikast.
Maksujõulistel riikidel puudub suur võlakoorem, mis loob hoopis teistsuguse õhkkonna majanduslike ja poliitiliste otsuste langetamisel ja annab manööverdamise võime. Pole vaja raha kulutada suurte intresside ja põhisummade maks-miseks, aga majanduslanguse puhul on võimalik soodsalt laenu saada. Kuni Eesti sise-, välis- ja julgeolekupoliitika on seotud meie majandusliku olukorraga, siis on oluline, et meie majanduspoliitika on ka võmeline neid toetama.
Erakondade hoolimatus rahva ja iseseisva riigi heaolu arendamises, tühjad lubadused, vohav korruptsioon ja äritsemine ning küllaltki avalikud idasuunalised valimiskampaaniad, mõjutavad rahva eemaldumist valimistest. Niikaua kui riigikogu ja omavalitsuste koosseis ei sõltu valijatest, vaid erakondade juhtidest ja parteide rahastamine ei ole läbipaistev, kestab rahva võõrandumine poliitikast.
Jüri Martinson