“Tere tulemast Ultima Thulele!”
Professor Raul Talvik oma raamatu esitlusel. Delfi foto
Eesti ajaloo suurkuju Lennart Meri väitis oma raamatus “Hõbevalge”, et Saaremaa on see paljuotsitud müstiline ja müütiline Ultima Thule, kuhu 4. sajandil enne meie aega jõudis ajaloo esimese maadeuurija, kreeklane Pytheas.
Kihk tõestada, et Kaali meteoriidiplahvatuse jälg kogu Euroopa rahvapärimuses on suurem kui seni keegi arvanud on ja et just tulekera kukkumine Saaremaale meelitas siia Pythease, oli Lennart Meri üks elutöö.
Kui ta 1983. aastal andis välja oma teooria täiustatud versiooni, teose “Hõbevalgem”, uskus ta, et nüüd on Kaali, Ultima Thule ja Pytheasega kõik, meenutas ETV saade “Pealtnägija”.
“Mina selle teema juurde mõistagi enam tagasi ei tule. Aga ma loodan, et ta on jätnud küllalt lahtisi otsi, et näiteks me aegamööda võiksime oodata tõsiseid käsitlusi meie randlaste elust, ülemerelistest kontaktidest, meie laevaehitusest,” ütles Lennart Meri 1984. aastal antud intervjuus.
Ta lootis kuni lõpuni, et keegi võtaks tema raamatutest tuld ja uuriks hiljem, mida uut võib Thule ja Saaremaa versiooni kinnituseks veel leida, kuid keegi ei teinud seda.
Tartu ülikooli emeriitprofessor Raul Talvik ei teadnud Lennart Meri hõbevalgetest unistustest midagi, kui ta umbes kolm aastat tagasi võttis oma riiulist ei-tea-kui-mitmendat-korda “Hõbevalge” ja jäi seda sel korral sirvima kauemaks kui kunagi varem.
Talle tundus, et Eesti ning tema ise eestlasena tahaks, et teaduslik tõestus Lennart Meri ideele oleks tugevam.
“Internet on Pythease asju täis, üks kirjutab ühe pealt, teine teise pealt, originaalseid on väga vähe.
Aga mida peaaegu üldse ei ole, see on Meri hüpotees, mis ei ole leidnud kajastamist internetis. Ja praeguse seisuga see ei ole rahvusvahelist tunnustust leidnudki,” tõdes Talvik.
Ta oli kindel, et kui keegi võtaks vaevaks Lennart Meri hüpoteesi internetis inglise keeles avaldada, jääks see suurema jäljena alles.
Nii võttis Tartu ülikooli kliinikumi üks looja ja perearstisüsteemi alusepanija ette Euroopa kultuuriloo ühe vanima mõistatuse.
Mõistatust, kus siis ikkagi asub see maailma ots ehk saar Ultima Thule, on üritanud lahendada nii Pythease kaasagsed kui eelmise sajandi suurkujud Winston Churchill, Fridtjof Nansen kui Lennart Meri ja veel sajad teadlased üle maailma.
Filmis “Kaali saladus” selgitati, et umbes 320 aastat enne Kristust alustas kreeklane Phyteas Massaaliast praeguse Prantsusmaa lõunarannikult reisi põhja poole.
Teda kannustas soov hankida tina Lõuna-Inglismaa tinakaevandustest.
Kuid Phyteas otsustas esimese antiikrändurina mingil põhjusel suunduda veel kaugemale põhja.
Ja ta leidis ühelt saarelt, kuue päevateekonna kaugusel Britanniast üles kõige äärmise maa – müütilise Ulima Thule.
Pythease mõistatuse Ultima Thulest teeb eriliselt paeluvaks fakt, et tema reisikirjast “Maailmamerest” on säilinud vaid kaks tsitaati, mida on enam kui 2000 aasta jooksul tõlgitud ja tõlgendatud väga palju ja erinevalt.
Nappidest tsitaatidest on aga teada, et Thule saarest päevatee kaugusel oli meri jääs.
Öö kestis Thulel ainult paar tundi, saarel kasvatati vilja, karjatati lambaid, söödi mett ning sealsed elanikud näitasid Pytheasele päikese hauda või kohta, kuhu päike magama läheb.
Just viimasest luges Lennart Meri ainsana välja, et see pidi olema Kaali meteoriidikraater.
Napi info interpreteerimise tulemusel on Thulet paigutatud väga erinevatesse kohtadesse.
Briti peaminister Winston Churchill, kes nimetas Pytheast ajaloo üheks suurmaks avastajaks, uskus, et Thule asub Põhja-Inglismaal.
Norrakast maadeuurija Fridtjof Nansen pidas saareks Norra rannikut.
Thule on paigutatud ka Gröönimaale, Islandile, Rootsi, Taani ja 1974. aastast tänu Lennart Merile Saaremaale.
Emeriitprofessor Talviku sõnul oli tema enda eesmärk eelkõige leida Thule, ükskõik kus see ka ei paikneks.
“Mitte et ta peaks Saaremaal olema. Mina oleks nõus olnud, kui antiikautorid oleks seda toetanud, ja loogika ka, siis ta oleks võinud olla ükskõik kus loogilises kohas,” avaldas ta.
Talvik töötas vaheaegadega ligi 3 aastat. Ta tegi täpselt seda, millest unistas Lennart Meri viimastel eluaastatel – ta kammis läbi interneti kõikvõimalikud andmebaasid ja avastas hulga täiesti uusi Pythease reisi käsitlusi, millest Lennart Meril 1970. ja 1980. aastatel aimugi polnud.
Talviku raamatu tutvustuses öeldakse, et Raul Talvik on taastanud vaat et kilomeeterhaaval teekonna, mille võttis ette legendaarne kreeklane Pytheas 2300 aastat tagasi; ta on uurinud põhjalikult antiikteadlaste väiteid ning leidnud kaasaja teaduse abil seletused sellistele mõistetele, nagu “merekops” ja “koht, kuhu päike läheb magama”.
Tänaseks on professor Talviku töö “Teekond maailma ääreni” valmis. Ligi 180 leheküljel analüüsib, arvutab, hindab, tõlgendab ja tuletab tunnustatud arst infot selliselt, et jõuab järeldusele, et Saaremaa on ainus loogiline koht, kuhu Ultima Thule paigutada võiks.
“Teisi Lennart Meriga sarnaseid ei ole,” rääkis Talvik ja lisas, et võttiski kolm aastat tagasi tööga alustades kohe vastu otsuse, et uurib ainult antiikautorite arvamusi.
“Lähtudes sellest, ei ole praegu muid variante üldse olemas… Kahjuks või õnneks, aga nii see on – Ultima Thule on Saaremaa ja vastupidi ka,” ütles Talvik.
Oma sõnul lähtus ta põhiliselt loogikast. Samas ütles ta, et tal ei õnnestunud leida sellele teaduslikku põhjendust.
Tema hinnangul oleks seda vaja tõestada ka ajalooliselt, sest kasutatud tsitaatidega on oma häda.
“Need ei ole üheselt seletatavad – tsitaat on tavaliselt ümberkirjutus, aga võib olla mitte ühe- vaid kümnekordne.
Tõlgitud on vahepeal vähemalt kaks korda – kreeka keelest ladina keelde ja sellest omakorda inglise keelde, nii et ka tõlkijal on oma osa tsitaadi tekkest,” seletas Raul Talvik.
Ühtlasi andis emeriitprofessor saarlastele soovituse paljuotsitud, müstilist ja müütilist Ultima Thulet ära kasutada kasvõi sildiga sadamas, mis tervitaks Pythease nimel saarele tulijaid: „Tere tulemast Ultima Thulele!“