Priit Parmingu ärasaatmine Brigadier General W.C. Doyle kalmistu palvemajas. Foto: Toomas Kilm
Priit Parmingu viimsele teekonnale ärasaatmine leidis aset 26. aprilli 2019 hommiku. Suur vihmavalang koos mürinaga lõi lahti New Jersey osariigis asuvas sõjaväelaste kalmistul just, kui leinajad palvemajja minekuks autoderivi moodustasid. Oli arvata, et Priit oli saatnud teate – OLGE VALMIS.
Palvemaja, oma 80 isiku mahtuvuses, oli puupüsti täis; auvalvel seisis kaks Ühendriikide sõdurit; tagaplaanil oli eesti lipp, Eesti Välisministreeriumi poolt saadetud siniste ja valgete lilledega ehitud pärg, mida kaunistas eesti lipuvärvide pael ja portree Priidust noore Green Beret sõdurina. Ärasaatmissõnad esitas õde Anu-Irja Ojamaa ja Meie Isa palve lugemist juhendas Andres Savi.
Lühike talitus lõppes tunnustuses lahkunule traditsiooniliste püssipaukudega, mis kõlasid õuest palvemajja. Üksik trompet mängis Ameerika sõjaväe ärasaatmise viisi, TAPS, ja siis anti Ühendriikide lipp pidulikult üle lahkunu lesele Liale. Leinajad liikusid edasi Lakewoodi Eesti Majja, mille ümbrust seltsi noored talgulised olid päev varem hoolega koristanud. Kohalviibijate hulgas oli kaks laudkonda Special Forces sõdureid.
Teadustaja oli Lakewoodi Eesti Maja esinaine Heilica DeShaw, kes mainis muu hulgas Priidu panust kohalikule eesti majale ja seltskonnale. Marju Rink-Abel, lisaks oma 50 aasta isiklikele mälestustele, esitas järelhüüdeid Nordic Pressi ja ERKÜ nimel. Skautide ja gaidide organisatsioonide nimel esitasid järelhüüdeid ngdr. Hillevi Ets ja skm. Leelo Linask. Eesti Kaitseministri Jüri Luige poolt saadetud järelhüüde, mis tunnustas Priidu pikaajalist Eesti heaks suunatud koostööd kodumaaga, luges ette Priidu vennatütar Talvi Parming Torontost. Oli veel kuulda Special Forces esindajalt Larry Taylorilt. Järgnesid isiklikud sõnavõtud.
Vapustava, sünge mõjuga luuletuse “Põhjavaim” (tekst Marie Heiberg; viis Mart Saar) deklameeris Kaja-Kai Ojamaa Talvi Parmingu flöödi saatel. Ülle Bucholz esitas oma poolt äsja loodud laulu seatud Marie Underi luulele.
Liigutava viimse järelhüüde andis Kaja Parming Weeks, vahendades intensiivset elulugu, armastust ja panust eesti ühiskonnale, mis oli Priidust väljakasvanud tema 80 eluaasta jooksul. Lõpuks kostis läbi saali legendaarse Estonia Teatri bassi Benno Hanseni poolt sisse lauldud (1927) “Tulge kokku, Eesti pojad”. Puudust Priidust oli laialdaselt tunda.
Priit Parmingu pere avaldab siirast tänu kõigile kaastunnete avaldajatele.