Arved Plaks,
Pearland, TX
Need mõttekillud kirjutan eesti keeles. Seega võin vabalt lobiseda oma kaasosariiklastest, kuna siia on vähe eesti keelt valdavaid inimesi kippunud. Võin pajatada, et oleme täis uhkust ja tarkust ja samal ajal täis lollust. Just viimane asjaolu on, mis tervet osariiki hiljuti ühendas.
Oleme mitmekesine seltskond siin Texases. Meid on igast rahvusest, igast usust, igat nahavärvi, igasuguste seksuaalsete kalduvustega ja igasuguse haridustasemega. Järjest tuleb inimesi juurde, keda võtame vastu umbusuga, kuni nad on assimileerunud. Meil on inimesi, kes ei oska tõsta oma elu taset ja on umbusklikud nende vastu, kes näivad targemad olema; samal ajal on siin osariigis Ameerika tipptasemel kosmose uurimise ja arstiteaduse keskused. Energia arendamise tööstus pakub palju võimalusi tööks. Seda seotud õli, maagaasi ja tuulikute rakendamisega. Mind tõi Boeing siia, et osaleda kosmosejaama arendamisel NASAs.
Esimesed selle maa elanikud, mida nüüd kutsume Texaseks, olevat olnud indiaanlased. Suur viga! Minu kogemus on, et inimesed Indiast, keda olen siin kohanud, on hiljuti saabunud arstid.
Teame, et esimene rahvavool Ameerika mandrile tuli Põhja-Aasiast. Mida nad tegid, ei tea. Lehitsedes Arnold Toynbee 576-leheküljelist raamatut, mis käsitleb maailma ajalugu, ma ei leidnud, et Texast või Ameerika mandril elavaid inimesi oli üldse mainitud. Küllap nad sigisid, olid jahimehed ja korilased, killustusid ja võitlesid omavahel. Loeme neist alles siis, kui Euroopast saabusid seiklejad, kullaotsijad või hingede päästjad. Viimastena tulid maaharijad, kes jäid alalisteks peremeesteks, neil olles paremad relvad. Nad tõid vägisi orjatööjõudu juurde Aafrikast.
Alal, mis sai Texaseks, elasid “indiaanlased” mitmes harus. Neist kõige sõjakamad olid komantšid, olles omastanud hobused. Neilt küsimata kuulutas Hispaania selle maa Hispaaniale kuuluvaks. Kui Mexico ennast iseseisvaks kuulutas, sai Texas Mexicole alluvaks. Mexico leidis, et nende põhjapiiri asustamise probleemiks olid sõjakad komantšid ja et luua kaitsevööd, kutsusid nad seda ala asustama idakaldale asunud põhja-eurooplasi.
See polnud hea mõte. Ajaga lõid nad lahku Mehhikost eraldi iseseisva riigina. Seda nad saavutasid võiduka lahinguga, mida juhtis Sam Houston. Hiljem liitus Texas enda kaitseks Ühendriikidega. Sellega sai Texas kõige suuremaks USA osariigiks (kuni Alaska liitus.) Erandiks olid mõned aastad kodusõja ajal, kui Texas liitus osariikidega, kes soovisid orjapidamist jätkata. Nüüd püüame mehhiklasi mitte üle piiri lasta meie maale, samal ajal kui nemad kaebavad, et originaalselt meie, valged, tulime üle piiri nende maale.
Meist paljud on uhked, et on teksaslased, aga missugustena? Texase lipul on vaid üks täht, tuletades meelde kõigile, et „me“ liitusime omavoliliselt, nagu annaks see eelistusi meile. Kes me siis lõpuks oleme ja kes on õige teksaslane? Kas see, kelle esivanemad olid siin tuhandeid aastaid tagasi rääkides keeli, mis pole säilinud või olid siin sajandeid ja rääkisid hispaania keelt või on olnud siin vaid aastakümneid, olles tulnud siia tööd otsima või saabunud eile üle osariigi piiri? Paljud kes siin õlivabrikutes tööd leidsid, jäid siia pärast pensionileminekut, sest siin pole osariiklikku tulumaksu ja vanuritele on siinne soe kliima sobiv.
Näib, et olla teksaslane on seotud mingi müüdiga. Vahel saabudes Toronto Eesti Meeskoori harjutustele, tervitati mind „siin tuleb Tex“! Ei kõla sama kui tervitus oleks olnud „siin tuleb oregonilane.“ Siis on meil müüt seoses “’lehmapoistega” või cowboy’dega, kes ratsutasid preeriates, ajades lehmakarju Texase põhjapiirile idakalda rahva toitlustamiseks. Nagu oleks see kuidagi õilsam olnud kui töötada vabrikutes või ärides. Meie müüt vajab, et “me” oleme vabad ja ei ole föderaalsetele reeglitele alluvad, kuigi võtame hea meelega vastu abi, kui seda on vaja peale orkaane või uputusi.
Texase mitmekesise ajaloo, geograafia ja majanduse tulemus on, et me oleme killustatud. Kuna Texas on 15 korda suurem maa-ala poolest kui Eesti, siis nende kildude iseloomu pole võimalik siin kirjeldada põhjalikult. Näib et Texases on või oli neli peavoolu: puuviljakasvatus, mis vajas palju tööjõudu; siis lehmad, eriti pärast kodusõda, kes jäid surnud sõdurite taludes „kodutuks“ ja oli võimalik neid karjadena ajada tapamajadesse põhjapiiril. Siis puutööstus ja viimaks õli. Igal tegevuse segmendil on omad majanduslikud huvid, kuid nende kaitsmiseks kasutatakse lööksõnu, mis neid peidab. “Ameerika ennekõike!”, “vabaduseks!” Muidugi on me konstitutsioonis garanteeritud õigused tähtsad, aga kui tulevad valimised, siis väänatakse need oma kasuks.
Hiljuti tekkis siin ainulaadne olukord, milles terve Texas tundis ühisust. See juhtus, kui Texast tabas erakorraline külma õhu vool ja terve osariigi elektrivõrk oli ohus lakata töötamast. See oli tingitud sellest, et Ühendriikides on kaks suurt elektrivõrku: üks hõlmab idaosariike, teine lääneosariike. Võrgu osalised saavad elektrit suunata nagu tarbijatel vaja. Texase võrk aga pole seotud nende võrkudega, meil on oma. Vist uhkuse asi. Me, teksaslased, ei taha üleriiklike juhiste käpa all olla, millised juhised muu hulgas vist nõuavad, et võrk on külma vastu kaitstud. Tulemus on, et „me“ teeme ise, mida heaks arvame. Meie elektrivõrku majandab juhtkond nimega ERCOT, mis on allub ainult meie kubernerile.
Enne kui külmavool siia jõudis, hoiatati korduvalt meid, et ennenägematu külm on tulemas. Hoiatused tegid hirmu. Küsisime, et kas on tulemas, mida leiame Piiblis “Revelations 6”, mis ennustas katastroofi koos nälja, sõja, katku ja surmaga. Inimesed ostsid poed tühjaks, aga samal ajal ERCOT rahustas kuberneri, et elektrivõrk peab külmale vastu ja varub kõik, mis vajame.
Mida teha? Mu pere on Connecticutist, kus külmad talved olid tavalised. Ostsime pudelivett, katsime roosipõõsad patjadega ja välised veekraanid mähkisime rätikute sisse. Meil on kogemusi jää ja lumega. Kuueaastasena viisid mu vanemad mind uisutama kuskile Tallinna kesklinna. Oli tore. 34-aastasena viisin oma pojad suusatama. Nad häbistasid mind, et teeksin kaasa. Tegin ja minust sai ka suusataja. Connecticutis oli talvel maja ümber ligi jala kõrguselt lund. Sellest sain üle, makstes poistele 25 senti tunnis lume kühveldamise eest. Siin elame hästi ehitatud majas ja mu peres hirmu polnud.
15. veebruaril, esmaspäeva hommikul ärkasime kui temperatuur väljas oli langenud 14F peale (-9C). Nagu ennustatud, sadas öösel lörtsi, mis hommikuks külmus jääks. Oli kohutavalt tuuline. Lund oli vaid paar tolli, aga jää pärast hoiatati mitte autoga sõita. Prügivedu ei olnud ja ka posti ei tulnud arusaadavalt. Aga mis meil viga, olime soojas kodus ja mängisime kaarte.
Teisipäeval sõitis me tütar meile hoolimata teede olukorrast. Ta elab 8 miili meist. Ta tuli, sest polnud vett. Kuskil tema korterimajas oli nii külmaks läinud, et veetorud jäätusid ja lõhkesid. Selle järel keerati kraanivesi kinni tervel kortermajal. Meil oli aga vett ja sõime sooja õhtusööki. Tänavad oli ikka libedad ja ta jäi ööseks meile.
Kolmapäeval oli päikseline hommik, temperatuur väljas tõusis kuni 35F (+2C). Kuid nüüd tuli üllatus. Keskpäeval kadus elekter, maagaas ja kraanivesi meie ümbruses. Ilma elektrita ei tööta meie kütteseade ja kohe hakkas me tubades soojus langema. Selgus, et terve Texase elektrivõrk oli kokku varisemas, sest polnud küllalt elektrit tootvaid jõujaamu töötamas. Et mitte tervet osariigi võrku kaotada, hakkas ERCOT elektrit välja lülitama rajoonide kaupa. Iga tund langes meie toasoojus kahe kraadi võrra. Oli selge, et kui elektrit ei taastata, oleme õhtuks väga külmas majas. Õnneks selgus, et me tütre korteris oli elektrit ja seega soojust ja sõitsime sinna. Pudelivett tal oli ja seega meil oli tavaline soe keedetud õhtusöök. Selgus, et Houstoni linna veepumbad töötavad elektriga ja selle puudusel langes vee surve. Kuid tualetti saime kasutada, tuues ämbriga vett basseinist. Ööbisime seal.
Neljapäeval sõitsime koju. Enamus tänava valgusfooridest töötasid, teed olid kuivad. Inimesed sõitsid turvaliselt ja viisakalt. Meie toidupood oli avatud, kuid inimesi lasti sisse väikeses koguses, sest paljud kassapidajad ei olnud kohale ilmunud. Piima ja pudelivett müüdi üks pudel ostjale. Koju jõudes selgus, et elekter ja maagaas oli taastatud. Kuid kraanivesi voolas nõrgalt, kuigi piisavalt tualettide tarbeks. Linnaamet helistas kõigile elanikele, teatades, et kraanivett peab joomiseks keetma.
Reedel oli mu abikaasa sünnipäev. Tavaliselt toon talle sellel päeval jäätisekoogi. Kuid meie jäätisepood (DQ) oli kaotanud elektri ja kõik jäätis oli ära visatud. Öösel langes temperatuur jälle külmumisele.
Laupäeval avastasime, et kraanivee rõhk oli taastatud. Teatati, et selle joomine on ohutu. Meie siin oma kookonis tundsime, et oht on möödas. Päike oli väljas, tänavad olid kuivad, aga oli kurb leida, et me mandariini ja hibiskuse põõsa lehed olid pruunid ja seega ei elanud need seda külma üle.
Esmaspäeval saime posti ja prügi koguti. Elu tundus normaalne. Sama ei saa öelda paljude inimeste kohta Houstonis, mis on 24 miili kaugusel ja kus elab 2,3 miljonit elanikku. Igal neljandal inimesel linnas oli veetorud külma tõttu lõhkenud. Paljud pidid veetma osa sellest nädalast varjupaikades, et olla soojas ja söödetud annetatud toitudega. Inimesi oli surnud kas siis külmast või õhu mürgitusest tingituna valesti kasutatud mootoritest kütmiseks.
Sellel nädalal terve Texases osariik kannatas elektri puuduse all kas siis lühikest või nädalaks. Näpuganäitamist oli palju ja ERCOTi st Texase elektrivõrgu juhtkond astus oma kohtadelt tagasi. Selgus, et nad polnud isegi Texase elanikud.
Kõik on elektriga seotud. Kraanivee pumbad ja isegi maagaasi jõujaamad vajavad elektrit. Kahju sellest katastroofist on hinnatud 14 miljonile dollarile. Normaalselt tuleb pool elektrit, mida Texas tarvitab, maagaasist, tuulikute farmid varuvad ligi ühe neljandiku. Kõik on elektri või masinaid jahutava veega seotud. Kaob üks, siis kaob teine, kas siis lõhkenud veetorude tõttu või jääga langenud puudest elektritraatidele.
Võibolla peaksime liituma föderaalse elektrivõrguga? Ei usu, et see toimib. Varsti unustame selle katastroofi, sest neil, kes kõige rohkem kannatasid, pole poliitilist jõudu.
Märtsis 2021
