Murdepunktiks kommunistide-mittekommunistide debatis loevad paljud seda momenti, kui Eesti Vabariigi presidendiks sai tippnomenklatuuri kuuluv Arnold Rüütel. Murenemine algas aga varem. Isamaaliit sai alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!". See oli aga ebarealistlik, koguni eksitav, sest vabaduse saavutamisel olid ”endised” ju liitlased. Oli lepitud kokku koostööks uuel tasemel.
Pärast valimisi said valitsusse ka mõned ekskommunistid. Laari ministeeriumi tihti muutuvas koosseisus on kuus kompartei taustaga nime. Neist kuulusid neli parteisse Isamaa, nimelt:
Heiki Arike (sünd.1965), siseminister (14.12.1993 – 4.11.1994), NLKP liige 1988. aastast. Praegu Kaitseliidu Peastaabi koostööjaoskonna juhataja. Rahandusminister Andres Lipstok (sünd. 1957, minister 27.06.– 08.11.1994), NLKP liige 1980. a. Oli 1989–1994 Lääne maavanem. 1994 Reformierakonna liige, oli 1994-1995 Andres Tarandi valitsuse rahandusminister ja 1995-1996 Tiit Vähi valitsuse majandusminister. 2005-2011 Eesti Panga president. Toomas Sildmäe (sünd. 1959), majandusminister (05.02.1993 – 11.01.1994), NLKP liige 1979. a. 2006.aastast Finest Hotel Groupi juhatuse esimees. Urmas Arumäe (sünd.1957), justiitsminister (02.06.- 08.11.1994), NLKP liige 1986. aastast. Ta oli hiljem Viimsi vallavanem ja läks 2009 üle Keskerakonda.
Nendele lisandub sotsiaalminister Marju Lauristin (sünd. 1940), Eesti Sotsiaal-demokraatlik Partei, ametis 21.10.1992 – 20.09.1994, NLKP liige 1969. aastast. Teda asendas arst Toomas Vilosius (sünd. 1951), Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, minister kuni 08.11.1994, NLKP liige 1986.a.
Isa Johannes ja ema Olga Lauristini kaudu esindab Marju Lauristin Laari valitsuses kaudselt ENSV järjepidevust. Ta on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor.
Isamaaliidu juhtkonnas on olnud teisigi NLKP liikmeid. Neist on silmapaistvaim Aimar Altosaar (sünd. 1959), NLKP liige 1982. aastast.Ta lõpetas 1982 TRÜ psühholoogia erialal ja on kaitsnud politoloogias magistrikraadi. On teinud mitmekülgset karjääri, oli näiteks 1992 Mart Laari nõunik ja 1994-1998 Riigiarhiivi direktor. Juulist 1994 Isamaaliidu liige, pärast kahe erakonna ühinemist Isamaa ja Res Publica Liidu liige. Oli 1996-1999 Isamaaliidu peasekretär ja 1999-2001 Erastamisagentuuri nõukogu liige. Septembrist 2004 taas mõnda aega Isamaaliidu peasekretär. On aktiivne majandusalal, asutas viimati 2007 OÜ Märsi Investeeringud, kus ta on praeguseni ainus juhatuse liige. Alates maist 2008 on ta Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige.
Selle taustal pole põhjust rääkida platsi puhastamisest, pigem kaudsest ENSV järjepidevusest. Võib-olla oli tegemist ainult karjäärikommunistidega, kes jätkasid uutes tingimustes? Kas tunnetasid nad ENSV varingut ja põgenesid uppuvalt laevalt, hoolitsedes päästepaatide eest? Kui tugev oli nende ideoloogiline taust? Sellele pole võimalik leida ühemõttelist vastust. Ei tohi unustada, et mitte kompartei lihtliikmetel, vaid nomenklatuuri tegelastel oli tähtis roll. Aga ka neid polnud võimalik eemaldada riigi juhtimisest. Polnud poliitilist jõudu, kes seda soovinuks või tahtnuks, pealegi tuli vabanedes nendega kompromissida, neil oli ka teeneid Eesti vabanemises. Igal juhul on järjepidevus eelmise Eesti Vabariigiga rohkem verbaalne. See on ka loomulik, sest vabanemisel pärast poolesaja aastast okupatsiooni oli haldusaparaat jätkamiseks suurelt osalt ilma ümberkoolitamata sunnitud kasutama endise süsteemi ametnikke ja teenreid.
1940. aastal tehti plats hoopis põhjalikumalt puhtaks ja järgmise kahe põlvkonna ajal hävines palju Eesti Vabariigi järjepidevusest. Idee säilus siiski pagulaste hulgas, aga seda ei saadud täielikult kasutada – mõttelaadi kuristik on liiga lai ja sügav. Olukorda ja võimalusi arvestades oli platsi puhastamine pärast taasiseseisvumist võimatu – jäi ka sisuta propagandaloosungiks.
Nii mängivad praegugi Eesti poliitikas veel suurt osa kompartei taustaga tegelased. Peaministrile meenutatakse korduvalt tema rolli 1988. aasta rahutustes Tartus, ta oli aga suhteliselt väike vend. Ideoloogiliselt väljendas end tookord ettenägelikult ENSV esindustegelane Arnold Rüutel, väites, et polevat teed tagasi endise süsteemi juurde. Rajas ise teed üleminekule ja säilitas oma positsiooni. Endine Eesti Vabariik ja selle juhtkond on vahepeal leidnud osalt kas või suuremat hukkamõistmist kui ENSV ajal.
Nii on ka loomulik sellest distantseeruda, esindades teist või koguni kolmandat, aga kas paremat Eesti Vabariiki? Selle juurde kuulub endiste seltsimeeste tegevuse õigustamine, päästsid ju väidetavalt eesti rahva Pätsi kliki käest! Kompromissides õnnestus aga vältida kolmandat vabariiki kodakondsuse nullvariandiga, mis oleks sidunud Eesti tugevamalt sovetiaja kuuluvuse külge.
Vello Helk
