Piret Rauk, näitleja
New York võtab meid vastu kärarikkalt. Manhattanil on täna „hällõuviini“ rongkäik. Terve õhtune linn on täis kostümeeritud mehi, naisi, perekondi… Pea käib ringi. Lõhnadest, klaasist veinist, väsimusest. Püüame ka rongkäiku vaatama minna, aga jääme inimestesumma lõksu. Põhjalikult – ei sammu edasi ega tagasi. Ilmselt on paljud seisnud siin juba tunde, et paremat kohta saada ja tagantpoolt pressib rahvas aina peale. Lõpuks pääseme – aitäh, VATi vaprad mehed, kes meid ummikust jõuga välja pressivad.
Jalutame tagasi mööda vihmast Viiendat Avenüüd. Ümisen. Sting ja „Englishman in New York“. Järgmisel hommikul on terve Manhattan eelmise päeva peo nägu. Inimeste olekus on väsimust ja pohmeluse märke. Või tundub see mulle? Igal juhul on hommikud siin kuidagi tujutud. Kõik ärkab tegelikult alles õhtuses pimeduses, kui tuled süttivad.
See tempo, mis nendel tänavatel tuksub, on nagu pidev rokk-kontsert. Kirjeldada ei ole seda mõtet, seda on teinud paljud enne mind. Õhtul, teatrist šikilt velokaarikuga (üks vahva turistilõks!) kodu poole sõites, laulame Times Square’il ühte rooftop-baari (ja taas üks vahva turistilõks!) suundudes koos Sinatraga. Ikka New Yorgist.
Mõned asjad, mis mainimist väärivad
Kohv. No tõesti, head kohvi saime juua ühel korral. Bostonis, Eriku ja Kristiina juures. Hotellikohv on lahja nagu halb tee. Ja Starbucks´is müüakse pigem huvitavaid kohvijooke. Võtan lõunaks kohvi õuna ja kaneeliga, mida müüja mulle lahkelt soovitab. Saan sellest metsikult magusast joogist kõhu täis, aga sellist head ergutavat kofeiini särtsu ei ole.
Kunagi ei tohi unustada, mida ütles Hemingway. Eestlasi on igal pool, mitte ainult sadamates. Sõidame õhtul, pärast etendust, metrooga koju. Meiega ühes vaguninurgas seisab pikk, punakate juustega, nooremapoolne mees. Õigupoolest ei pannud ma teda alul üldse tähele, rääkisime valjusti eesti keeles oma jutte… mida ilmselt Eestis rongis nii valjusti ei räägiks. Mees väljus metroost üks peatus enne meid. Lahkudes ta naeratas kergelt ja soovis: „Ilusat õhtut!“
Tunnen kaasa kõigile suitsetajatele. Sigaretid on ülemõistuse kallid. Pakk maksab 18 eurot.
Maske tänavapildis ei kanta. Üldse kuskil ei kanta. La MaMa teatris on vaatajatele siiski maskinõue.
Söök on kallis, aga maitsev. Üliäge õhtusöök Korea restoranis, kus saab erinevad elemendid ise puljongisse panna ja valmis keeta. Söön esimest korda elus konnakoibi. Uskumatu, aga see on maitsev.
Shoppamine. Väga meeldiv ajaviide. Kodus ma sellega eriti ei tegele. Aga New Yorgis on see väga meeleolukas.
Teater. Mulle meeldib õhtune Broadway. Teatrite tulireklaamid on täpselt nagu filmis. Teatripiletid on kallid. Minu muusikalipilet maksab 122 eurot.
Ukraina lipuvärvid. Empire State Building on eredalt sini/kollane. Kevadel nägin kaubanduskeskuse eest noort corgit, koos peremehega. Koeral oli kaelas sinikollane rätt, millele oli kirjutatud: I love Ukraine.
Reede õhtul mängime Merle ja Taneliga New Yorgi Eesti Majas viimase „Aliase“ etenduse. See oli 101. mängukord, kuigi ise arvasime, et 100. (Alles hiljem, kui VAT Teater oma „Aliase“ lavastuse statistika lukku lõi, tuli see välja – ka üks naljakas vimka, nagu näidendi autor Kivirähk oleks selle ise loosse sisse kirjutanud.
Olen südamest tänulik, et sain oma kursuseõe Merle Palmistega jälle koos mängida. „Alias“ esietendus 2016. aasta sügisel. See oli saanud meile juba elu osaks. Ja sedasi lavastuse elule New Yorgis punkt panna on ju uhke! Jalutame Merlega hotelli tagasi. Erakordselt soe õhtu. Õhtul istume veel kaua hotelli ees, kuigi järgmise päeva hommikul peame alustama koduteed.
Hommik on närviline. Täna on New Yorgi maraton. Oleme teekonda lennujaama alustanud aegsasti. Taksod jäävad küll tublisti hiljaks, aga ometi sujub kõik kiirelt ja ilma ühegi ummikuta. Esmaspäeva ennelõunal, 7. novembril, oleme Tallinnas. Meie sõit Tiiuga jätkub Muhumaa ja Saaremaa poole, kus on meie kodud. Praamil seisame välitekil. On külm ja vihmane. Tõmban kapuutsi kindlalt pähe ja kopsud õhku täis. Issand, kui puhas õhk! Milline vaade! Et sellest aru saada, peab üle ookeani lendama. Peab!
Tänud kogu meie Tiigi Teamile – Tiiu, Merle, Mihkel, Martin, Sander, Tanel ja Mariana. Missugune seltskond meil oli – keegi ei virisenud, oli ainult üks nali ja naerulagin ja kõik oli puhas rõõm! Aitäh kõikide esinemispaikade meeskondadele – olime valmistunud suurteks väljakutseteks esinemispaikades, kuidas lava ja tehnika üles ehitatud saab, kuidas vajalikud asjad kohale jõuavad. Kõik sujus aga nii suurepäraselt! Kummardus.
Ja tänu muidugi VAT Teatrile, Kultuurkapitali Näitekunsti Sihtkapitalile, Eesti Näitlejate Liidule, Lakewoodi Eesti Majale, New Yorgi Eesti Majale, Bostoni Eesti Seltsile, Eesti Kultuurifondile Ameerika Ühendriikides ja ERKÜle rahalise toetuse eest. See oli suurepärane puhkus.
