Piret Rauk, näitleja
Istun New Yorgis, 36. tänaval oma hotelli ees ja joon hommikust kohvi. Kohv on lahja, tänaval on kaks mehhiklasest autojuhti tülli pööranud ja õhus on hommikust kargust. Pilvede ja pilvelõhkujate vaheliselt taevaribalt paistab ometi päike ning lubab sooja ja kaunist päeva. Ja ühel hetkel rabab mind mõte. Kui ma ei saaks koju tagasi minna. Kohvimaitse, mis on niigi olematu, kaob sootuks.
Kunagi ju tuldi siia lootuses, et minnakse tagasi. Ma ei tea, kuidas kustus lootus. Või mis hetkel sai selgeks, et see siin ongi kodu. Neilt, kes 40ndatel siia jõudsid, enam küsida ei saa.
Et minna päris algusesse, siis pidin USA-sse sõitma 2020. aasta kevadel. Külalisnäitlejana. Aprillis oli plaanis kaks reisi üle ookeani ja hetkel ma isegi ei mäleta, kuidas täpselt oli, kas pidin oma sünnipäeva tähistama Atlandi ookeani kohal või New Yorgis. Ja ega sellel polegi tähtsust, sest mis 2020 kevadel juhtus, seda teame me kõik. Ja oma juubeliõnnitlusi võtsin vastu oma kodu terrassil. Kontaktivabalt. Sõnumitega. Telefonikõnedega.
