Juba mõnda aega olen ma jaganud end kahe maailma – Eesti ja Ameerika vahel. Ma kasvasin üles Ameerika Ühendriikides, aga kakskümmend aastat tagasi tulin Eestisse ja seepärast olen ma arvanud, et ma tunnen mõlemat. Täna aga ei ole ma selles enam nii kindel.
Maailm on nende viimase kahekümne aasta jooksul väga palju muutunud. Kui ma 1995. aastal Eestisse tulin, siis ei olnud siin ei internetti ega e-kirju, Facebooki ega iPode. Üks esimesi asju, mis ma endale ostsin, oli kingakarbisuurune mobiiltelefon, mis tuli müügile 1990-ndate aastate lõpus. Maksin selle eest kaheksa tuhat krooni, tolle aja kohta tohutu suure summa. Minu naine arvas, et ma olen hulluks läinud, ta ei mõistnud, milleks ma sellist ekstravagantset asja vajan.
Aga mulle oli kohe selge, et mobiilidel on tulevikku, sest nad annavad kasutajale vabaduse, mis tähendab, et sa ei pea enam istuma kontoris laua taga, et teistega ühenduses olla. Äri mõttes oli see väga vajalik. Eestile tuli kasuks ka siinne kehv telefonivõrk, nii et igaüks oli rõõmus, kui sai endale mobiili muretseda. Kõik arenes kiiresti ja peagi võis isegi firma asutada, omades vaid telefoninumbrit. Kontorgi ei olnud selleks vajalik. Tarvis oli autot, et minna kohtumistele ja just kohvikutes ning restoranides sõlmiti kõik kokkulepped.
Tulles siit maailmamajanduse küsimuste juurde, siis tundub mulle, et ma olen hakanud mõistma, mis on globaalses majanduses valesti – kapitalistlik vabaturumajandus toimib ainult regionaalsel tasandil. Kui firma laieneb mingi regiooni piiridest välja, muutub ta kiiresti monopolistlikuks ja tõrjub eemale kõik teised võistlejad, sest tal on võimekust müüa oma toodangut suurtes kogustes ja odavamalt.
Näiteks kui kohalik mööblitootja panustab kenamasse ja kallimasse lakki, et tema tooted kaunimalt läigiksid, või kasutab paremat ja kallimat puitu, siis suurtööstused valmistavad miljoneid sarnaseid mööbliesemeid ja nad ei kasuta kallist lakki ilu nimel, sest see läheks neile kohutavalt palju maksma. Kohalik mööblitootja kohtub oma klientidega ka igapäevaelus, näiteks kirikus või lapsi kooli viies, saades nii tagasisidet oma toodangu kohta. Suurtöösturi ülesanne on müüa oma toodet väga suurtes kogustes ja talle piisab, kui tarbija ostab seda toodet vaid korra elus, sestap pole suurtel sooja ega külma, kas nende toode tarbija õnnelikuks teeb või mitte.
Tänapäevaühiskond on tarbijaühiskond, kus kõik on huvitatud millegi müümisest. Tootjal pole vaja muud, kui saada turust enda kätte kasvõi väike protsent ja vaid üheks korraks. Toode ise polegi oluline.
Kõik müüvad oma jooke, kohvi, krõpse jms, reklaamides end kirevate kirjade ja hüüatustega, et nad on parimad ja suurimad. Isegi ravimitega on sama lugu, et lubatakse maad ja ilmad kokku, aga hoiatatakse samas, et ravim võib põhjustada kas nägemise kadu, verekaotust, kurtust, juuste väljalangemist või tont teab mida veel. Mina olen ammu loobunud ravimilehtedel oleva info lugemisest.
1995. aastal sõitsin ma Helsingisse, et minna vastu oma pojale ja tütrele, kes tulid Ameerikast. Siis oli Eesti kroon olnud mõned aastad maksev ja mul oli tunne, et mu taskud on raha täis. Aga Soomes olid hinnad nii kõrged, et saja krooni eest ei saanud seal midagi, Eestis oli see aga suur raha. Täna on mul Ameerikas tunne, nagu sada dollarit oleks väike raha. Aga omal ajal oli see ju märkimisväärne summa.
Ausalt öeldes ei erine Ameerika hinnad täna eriti milleski Eesti hindadest. Tundub uskumatu, et pitsalõik maksab 2.50 dollarit, sama palju kui tass kohvi Starbucksis! Parima kohvi, mida ma Ühendriikides olen praegu saanud, pakkus mulle mu eksnaine Carolyn, kes keetis selle heal vanamoodsal viisil. Võib ju olla, et ma olen lihtsalt teistsuguse kohviga juba ära harjunud ja ma ei talu enam mingisuguseid muutusi.
Mõned muutused on aga siiski erakordselt toredad. Ja selleks on mu väike tütretütar Kaia, kes on mulle väga südamelähedaseks saanud! Nüüd tuleb mul mõtelda sellele, kuidas panna meie päikesepark Võrumaal nii tööle, et see võimaldaks mul olla selline vanaisa, nagu ma tahaksin – et Kaia saaks käia mul külas ja mina tema juures Ameerikas.
Viido Polikarpus
