Vahel muutun ma paranoiliseks mõeldes, et mu naisel on minu suhtes mingid halvad plaanid. Tihti ta “unustab“ mu sünnipäeva või siis ei soovi teha midagi, et muuta see päev mulle meeldejäävaks, kuigi ma olen talle korduvalt tunnistanud, kui oluline see mulle on.
Nüüd on saabumas minu 71. sünnipäev ja mul on segased tunded sellega seoses. Vahel vajan ma emotsionaalset tuge ja just neil juhtumeil ma seda temalt ootaksin. Millal iganes ma selle teema esile toon, vastab ta mulle: “Mina olen lihtne eestlane, sa ei saa sellest aru, kuna sa oled kasvanud üles välismaal.“ Olen korduvalt sidunud sellist suhtumist passiivse agressiooniga. Tunnen end tihti nagu emotsionaalsel rollerisõidurajal.
Kui tunned kedagi, kes on ühel päeval sõbralik, aga järgmisel päeval sulgub endasse ja keeldub emotsionaalsest vestlusest, siis on võimalik, et sa oled kohtunud passiiv-agressiivse isikuga või näitad sa neid märke enda juures.
Raamatus The Angry Smile: The Psychology of Passive Aggressive Behavior in Families, Schools, and Workplaces (“Vihane naeratus: passiivselt agressiivne käitumine perekonnas, koolis ja töökohal“) defineeritakse passiivset agressiooni kui vabatahtlikku ja varjatud vihatunde väljendamist. Enamlevinud passiivse agressiooni väljendid aitavad meil agressiooni ära tunda, kui me sellega kokku puutume.
“Ma ei ole vihane.“ Vihatunde eitamine on üks klassikalisi agressiooni käitumisviise. Seda väljendit kasutatakse ka siis, kui inimene sisemiselt keeb vihast.
“Hästi!“, “Mis iganes!“ Neid väljendeid kasutatakse siis, kui tahetakse kõnelusest või vaidlusest kõrvale tõmbuda. Nad arvavad, et viha otsene väljendamine teeb asja hullemaks, aga antud väljendite kasutamine väljendab viha kaudselt. Paistab, nagu tige inimene nõustuks vastasega, aga see ei pruugi nii olla, vastupidi – vihane isik võib kohtumisele mitte tulla, ülesannet mitte täita, leida õigustusi oma mittetegemistele, näidates nii välja oma viha.
“Ma tulen!“ Passiivselt agressiivne inimene verbaalselt nõustub tulema, aga tegelikult jätab ta kohale minemata.
“Ma ei teadnud, et sa mõtlesid kohe.“ Selles asjas eksin ma ise ka tihti. Kui me kõik vahel lükkame ebameeldivaid asju edasi, siis passiivsed agressorid on sel alal meistrid. Nad ajavad asjade edasilükkamisega teisi vihale, ise andes mõista, et nad on valmis siiski asju korda ajama, aga kunagi hiljem.
“Sa tahad, et kõik oleks perfektne!“ Minu puhul kasutatakse seda väljendit näiteks siis, kui mul palutakse mängida mingil peol kitarril lugu, mida ma ei tea.
“Ma arvasin, et sa teadsid.“ Seda kasutatakse siis, kui tahetakse mingit infot varjata, et hoida ära probleemi tekkimist. Sellega kaitseb passiivselt agressiivne isik oma tegevusetust, tundes ise rõõmu teise inimese ängist.
“Muidugi, ma oleksin rõõmus seda tehes.“ Pealtnäha on teine sinuga nõus koos tegutsema, aga ta näol on samas vihane ilme. Varjatult plaanitakse kättemaksu.
“Ma tegin ainult nalja.“ Sarkasm on passiivselt agressiivse isiku terav relv. Ta väljendab sõnades arusaamist, aga kaudsel moel. Kui sa annad teada, et see ei ole nali, siis vastatakse sulle: “Kas sa siis naljast aru ei saa?“
“Miks sa vihastad?“ Passiivselt agressiivne isik säilitab alati külma vere, kui vastaspool vihast plahvatab. Neile meeldibki teist inimest endast välja viia, et siis teha neile etteheide ülereageerimises.
Kui ma neid punkte vaatan, siis saan aru, et nii mu naine kui mina oleme neis punktides mõlemad ühevõrra süüdi. Ja ikkagi ma usun – ei, ma tean –, et mu naine armastab mind. Ainult siiani on minu jaoks müsteerium, miks?
Viido Polikarpus
