25. juuni 2024. Eestlased üle maailma on just tähistanud võidupüha ja pidutsenud jaaniõhtul. Seda ka Pärnus, kuhu USAs Atlantas elavad mitte just kõige esimeses nooruses Kristi ja Aadu Allpere on taas üle ookeani neile väga tähtsa asja ajamiseks lennanud.
Nad on osa suurpõgenemise 1944 toimkonnast, kus Kristi ülesanne on juhtida Pärnuga seotud tegevusi ja ülemaailmset annetuskampaaniat Pärnusse mälestusmärgi rajamiseks. Paljude organisatsioonide – ÜEKN, ERKU, EERO, Tammepuu – ja persoonide kaasabil avatakse septembri lõpus Pärnu jõe vasakkaldal, kust 80 aastat tagasi paljud paadid teadmata tulevikku läksid, nimeka skuptori Elo Liivi taies, mälestamaks eestlaste 1944. aasta sügise suurpõgenemist läheneva punase katku eest. Kristi modereerib koos abikaasaga Pärnu, kus ta 81 aastat tagasi sündis, valitsusemajas koosolekut, andes teada, kuidas kulgeb Pärnu linnale kingitava taiese üleilmne rahakogumine, täpsustab skulptuuri asukohta, aitab punkt-punktilt koostada 20.-22. septembril Pärnus toimuvate ürituste ajakava, tunneb muret kõige üle.
Üks päev 62 aastat tagasi. Eestist perega põgenenud ja parasjagu Torontos keskkooli lõpetanud Kristi Vuht kasutab pakkumist olla Ontario osariigi suure väljanäituse elektriosakonna giid. Sinna sattub koos eestlasest sõbraga, kel Torontos eesti pruut, USAs Philadelphias Pennsylvania ülikooli lõpetanud ja Ameerika mereväe kutset ootav Aadu Allpere.
„Seal näitusel olid toredad tüdrukud, kellest üks nii eestlase nägu, et kohe küsisin, kas on,” meenutab Aadu.
„Kui mul oli paus, siis ujusid nad jälle välja ja kui päev läbi sai, siis selgus, et meil on metrooga üks tee ning lõpuks palus Aadu koos sõbraga mind veel õhtust sööma,” mäletab Kristi, kuidas kõik algas. Nüüd on nad 57 aastat abielus olnud ja kaks poega suurteks kasvatanud, aga räägivad vaatamata kogu elu Ameerikas elamisele endiselt väga head eesti keelt ja ajavad innuga eesti asja.
Mõlema, nii Kristi kui Aadu perele, oli 80 aastat tagasi Eestist põgenemine lausa eksistentsiaalne küsimus. Kristi perele kuulus Pärnus paari veoautoga firma, mis vedas palke, lina, kala, mida iganes vaja oli. Esimese Vene okupatsiooni ajal autod muidugi natsionaliseeriti, omanikest said oma autode sohvrid uue võimu käskude täitmiseks.
„Isal oli üks jube kogemus, millest ta rääkis vaid korra. Ühel õhtul koputati koduuksele ja öeldi, et tuled autoga kaasa. Viidi esmalt Pärnu raudteejaama, praegusele Iseseisvuse väljakule, kus juba palju autosid ootamas. Seejärel tuli öises Pärnus püssimeeste saatel kodudest rahvast korjata ja raudteejaama loomavagunitesse vedada,” meenutab Kristi. „Hiljem saadeti isa ja onu koos autodega Hiiumaale tööle kivimurdu. Pärast käidi neid meie autosid üle jää Hiiumaalt ära toomas.”
Saksa ajal sai Vuhti firma autod küll tagasi, aga siis tuli sakslaste käsu all tööd teha. Ent tuli välja, et see aitas põgenemise juures.
„Tuttav mees, ütles, et ehitas Tõstamaal metsa all üheksameetrise mootorpaadi, aga bensiini tal pole. Et kui saate seda kõrvale panna, on teie perele paadis kohad,” mäletab Kristi. „Nii läksimegi, aga torm oli nii kõva, et esiti tulime Gotlandi alt tagasi Ruhnu. Kus olime varjul nädala, mil mandri-Eesti oli juba venelaste käes, aga siis oli viimane aeg uuesti minna ja saimegi Gotlandile Slitesse.”
Aadu on pärit Tallinnast, haritud perekonnast, kus isa ringkonnakohtunik ja ema Prantsuse lütseumi inspektriss, ja nagu ettevõtjast Vuhti pere, olnuks nemadki venelaste uue tuleku järel kindlasti löögi all.
„Mis seal rääkida, mu isa arreteeriti juba esimese okupatsiooni ajal. Oli nimekirjas, võeti kinni ja viidi Tallinnas kogumispunkti Gustav Adolfi gümnaasiumi majja. Aga õnneks olid seal venelaste nimekirjad ligadi-logadi, ta sai end koolimaja pööningule peita, ja kui rongid täis ja läinud ning maja vaikne, minema hiilida,” räägib Aadu. „Saksa ajal oli isa taas kohtunikuametis, seega nende võimu osa, talle poleks venelased mingil juhul halastanud.”
Aadu pere lahkus Eestist ühe Saksa laevaga ja maabus Danzigis. Sealt saadeti nad koos paljude saatusekaaslastega purukspommitatud Berliini rususid koristama. Kuniks juristist isa Ennul õnnestus koos perega sõita ühte sõjast puutumata Lõuna-Saksa linnakesse.
„Õnnetuseks oli seal sakslaste laskemoonaladu, ja vaatamata sellele, et sõda oli lõpufaasis, keeldusid nad sealt lahkumast. Ameeriklased lasid siis seda linnakest ja ladu kahuritest, aga tegid elanikele varjumisvõimaluse andmiseks ühe lasu iga viie minuti järel. Käis pauk, mindi kartulikeldrist välja vaatama, ja siis jälle tagasi. Ükskord läks põlema meie naabri laut, isa ja onu kustutasid selle ära ja naaber andis lauda päästmise eest neile tänuks ühe muna, mis oli toona kulla hinnaga,” räägib Aadu Allpere neist päevist.
Kristi pere oli Rootsis 1944 oktoobrist 1949. aasta juulini, ta käis seal eesti koolis, kartis kiusakaid rootsi lapsi ja kuulas pealt täiskasvanute jutuajamisi „turvalisse” kodu-Eestisse kutsumistest kuni selleni, et venelasest tuleb minna nii kaugele, kui vaid saab. Nii seilaski 140-liikmeline eestlaste, paljus pärnakate seltskond Malmöst „Pärnu” nimelise viikingilaevaga Kanadasse Halifaxi. See oli legendaarne laev ja reis, mille organiseeris Pärnu ettevõtlik kalur, hiljem Vancouveris maju ehitanud Jakob Kembi. Viikingilaevaks kutsuti neid põgenikealuseid, mille reisijail polnud viisat.
„Halifaxis ei osatud meiega suurt peale hakata ja nii olime immigratsioonihoones ligi kaks kuud sisuliselt vangis. Süüa küll anti ja lapsed said kongides keeleõpet, varsti viidi ka parki jalutama. Meiega oli edasi nii, et vanavanemad, onu ning tädi olid saanud Stockholmis Kanada saatkonnas viisa lubadusega Kanadas kolme aasta jooksul talu osta. Nad lahkusid Rootsist juba kevadel, seadsid end Torontos sisse ja kui meidki riiki lubati, sõitsime nende juurde,” jutustab Kristi. „Isa kui selle ala mees parandas autosid, ema töötas alguses vabrikus, siis sai Ontario parlamendihoonet koristama. Mina käisin koolis, ja koolid olid Torontos head ülikoolini välja, kus ajalugu õppisin.”
Aadu pere sattus selles Lõuna-Saksa väikelinnas Ameerika tsooni, oli esialgu DP-laagrites Hanaus ja Wiesbadenis, aga siis hakati otsima väljarännu võimalust.
„Variante oli kolm – Austraalia, USA ja Kanada. Mu pere otsustas, et anname sisse avaldused kõigisse kolme riiki ja kes esimesena vastab, sinna ka läheme. Ühel päeval tuligi kiri, et meile on USAs sponsorid leitud. Vaid päev hiljem tulid kirjad lubadega ka Austraaliasse ja Kanadasse…” tõdeb Aadu, kuidas juhused saatusi juhivad.
Mõeldud-tehtud, seega Ameerikasse! Kohale jõudnud, selgus Allperedele, et farmis elamist pakkunud sponsor on vahetatud ühe jõuka lastetu Philadelphia vanapaari vastu. Aadu juristist isast sai nende aednik, kuutseitset keelt vallanud emast esialgu kokk ja majapidajanna. Aga elu hakkas turvaliselt edenema ja see oli kõige tähtsam. Peagi sai ema tööle ülikooli raamatukokku.
Aadu Allpere õppis mainekas Philadelphia ülikoolis ärimajandust, täiendas ja tegi karjääri USA sõjaväes, olles ühe 3000 sõjaväelasega lennukiemalaeva toiduvarustusohvitser. Pikimalt oli ta aga ametis Coca-Cola firmas, mille peakorter on Atlantas, kus Kristi ja Aadu tänagi elavad. Osa tema tööteenistusest möödus aga eurooplastega ja Euroopas töötades. Aadu Allpere oli Coca-Cola Austria allfirma president, vastutas Tšehhoslovakkia, Ungari ja Bulgaaria Coca-Cola müügi eest ning võib end pidada näiteks Coca-Cola Rumeeniasst ja Albaaniasse maaletoojaks.
„Eestis me okupatsiooniajal põhimõtteliselt ei käinud, pakke saatsime küll. Esimest korda läksime Eestisse just siis, kui kroon kehtestati ja tundsime, et unistus sai reaalsuseks. Igatahes emotsioonid näha seda, millest nii palju vanematelt kuuldud, olid võimsad,” kinnitab Kristi Allpere. Ja Aadu noogutab märgiks, et on ikka kaasaga nõus.
Enn Hallik
Minna ei tahtnud, jääda ei saanud: 80 aastat suurpõgenemisest
Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130 põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!
