Mu naine helistas mulle maale Kurenurmele ja küsis, kuidas ma streigi üle elan. Olin väga üllatunud – ma ei tulnud isegi selle peale, et streigitakse. Teadsin seda, et streigiga ähvardati, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kuna ma olen üksinda maal elav pensionär. Ainuke viis, kuidas ma oleksin aru saanud, et midagi on toimumas, oleks olnud kohaliku kooli streikimise puhul – siis poleks naabrilapsed koduteel minu juurest läbi astunud ja seda oleksin ma muidugi märganud. Aga nemadki tulevad siia paar-kolm korda nädalas, mitte iga päev.
Kui naabritüdrukud viimati läbi astusid, siis andsin Kristinile matemaatikaülesande: mida ta teeks, kui ta seisaks Kurenurme raudtee ülekäi-gukohal, stopper käes, teades, et üks rong tuleb põhja poolt kiirusega 50 km tunnis ja on poole tunni kaugusel, teine rong tuleb lõuna suunast 100 km tunnikiirusega ja on samuti poole tunni kaugusel. Kristin vastas „Ma helistan kohe oma õele Marile.“ Küsisin, miks ta Marile peaks helistama? Kristin teatas, et Mari pole kunagi näinud rongiõnnetust. Eks ole siin tegemist hea näitega sellest, kuidas kehvast olu-korrast välja tulla.
Paar päeva tagasi kirjutasin ma lühikommentaari Facebookis oma väga heale sõbrale, doktor Peeter Jakobsonile, kes elab Floridas. Peeter on erialalt radioloog. Tal on oma lennuk, mida ise juhib. Me arutame sageli kapitalismi üle ja selle üle, kuidas üks protsent kõige rikkamaid ameeriklasi elab.
Minu kommentaar puudutas eelseisvat streiki. Kirjutasin, et kui Ameerikas arstid streigivad, siis on tehtud kindlaks, et patsientide surmade arv haiglates väheneb. Esitasin küsimuse: kui koolides õpetajad streigivad, kas siis saavad lapsed targemaks?
Püüdsin olla tark, aga ärritasin hoopis paljusid inimesi. Kõigepealt teatas Peeter, et ma eksisin – nagu tavaliselt. Ameerikas ei ole arstidel lubatud streikida. Ja kui haiglates patsiente ei ole, kust me siis teame, kes neist suri ja kes mitte?
Vabandasin Peetri ees ja võtsin omaks, et ehk ma ei kontrollinud fakte. Võib-olla oli lugu hoopis nii, et kui haiglates on streik, siis surmade arv langeb näiteks seetõttu, et ei tehta tähtajalisi operatsioone.
Igatahes tahtsin ma siduda need kaks streiki – õpetajate oma Eestis ja meditsiinitöötajate oma Ameerikas – omavahel ja näidata, et koolilapsed võivad õpetajate streigist tõesti midagi õppida. Nimelt seda, kuidas enda eest seista.
Muidugi on üldteada tõsiasi, et meie õpetajad, tuletõrjujad, politseinikud jt. saavad märksa vähem palka kui nende kolleegid Soomes ja teistes Põhjamaades. Me võrdleme oma sissetulekuid nende omadega ja oleme kadedad. Ei tohi aga unustada, et mujal on ka kulutused suuremad. Samas peame me endale aru andma, et meie riigi rahakott on õhem.
Tunnen ühte tütarlast, kes töötab praegu Kreekas. Ta teenib küll nädalas Eesti keskmise kuupalga, aga talle makstakse ikkagi vähem kui kreeklastele. Arusaamatu on see, et minu tuttaval jätkub raha ka koju saatmiseks, kreeklased aga ei tulevat omadega toime. Mulle tundub selle näite varal ülekohtune, et me aitame Kreekat nende raskes majanduslikus olukorras. Sama moodi arvavad meie õpetajad, päästetöötajad, politseinikud.
Küllap on kuskil mingi ratsionaalne seletus kõigele, mis praegu maailmas toimub. Voltaire´i teoses „Candide“ selgitab filosoof Leibnitz maailma nii, et see on parim võimalikest parimatest maailmadest ja miski siin ei leia aset põhjuseta.
Sellist suhtumist vajame me kõik, kui tahame jääda terve mõistuse juurde.
Viido Polikarpus
