Valimistulemused ei pakkunud erilisi üllatusi. Võib öelda, et tugevnes stabiilsus, Riigikogus on nüüd ainult neli erakonda, üldiselt jäi olukord aga samaks. Võitis Reformerakond, Keskerakond sai teise koha. Nii võib jätkuda vaidlus, missuguse partei eesotsas on suurema tähtsusega endine kompartei nomenklatuuri liige. Nende ühisnimetajaks võivad olla koerad, keda Ansip väidetavalt 1988. aastal Tartus olevat demonstrantide vastu kasutanud, ja kes olevat olnud peateemaks 2007. aastal pärast pronksmehe teisaldamist Keskerakonna juhtkonna vestlustel Moskva emissaridega. Endist süsteemi esindab ka Rahvaliidust ületulnud sotsiaaldemokraatide hulgas valitud Jaak Allik. Vana pärm pole uue leiva küpsetamisel veel mõju kaotanud. Sotsiaaldemokraatide suure edu puhul juhitakse tähepanu faktile, et selle punalipu all demonstreeriva partei hümn on Internatsionaal, mille sõnum on eesti rahvale valusalt tuntud ja veel mitte unustatud. Kurbade kogemuste taustal ei usuta selle partei mõõduandvat rolli, kuigi programm sisaldab häid lubadusi.
Kes võitis valimised? Valitsuskoalitsioon tugevnes, kõige edukamad olid sotsiaaldemokraadid, kes said 9 lisakohta. Lisakohti said ka Reformiaerakond ja IRL, aga tuleb arvestada sellega, et jaotamisele kuulus Rahvaliidu ja roheliste 12 mandaati. Suurim kaotaja oli Keskerakond, peale kolme oma mandaadi kaotasid nad umbes sama palju vabaks jäänutest. Kui jätta välja Tallinna Kesklinn, Lasnamäe ja Haabersti piirkonnad kui ka Ida-Virumaa, siis Keskerakond oli alles 3-4-s, tehes sellega läbi aegade halvima tulemuse. Tegemist on vist kõige populaarsema Vene erakonnaga Eestis? Keskerakond kaotas oma huvide ühtsuse. Liidri hiigeltulemus ja kaotatud kolm mandaati on nii vastandlikud tulemused, et ratsionaalsel lähenemisel need kokku ei sobi. Kuna Savisaare häältest 75% on Lasnamäe jaoskondadest, ei saa nende taustal demagoogitsedes rääkida: Eesti riik ja rahvas tahab! Tulevikku vaatavalt sõnas Savisaar, et Keskerakonnal on välja kujunenud selge toetajaskond. Vägagi selgelt, peamiselt Lasnamäel ja Ida-Virumaal.
Valimiste puhul oli palju juttu peibutuspartidest. Suurimaks neist võib saada aga Savisaar, kes vaatamata kogutud umbes 23 000 häälele veel kaalub, kas ta läheb oma valijaid Riigikokku esindama või nagu viimane kord eelistab istumist Tallinna vürstiriigi troonil. Ta on pigem peibutusjaanalind, kes pistab pea probleemide eest liiva alla.
On juba arutlusi Keskerakonna tuleviku üle. Vana Riigikogu keskfraktsiooni esimehe Ain Seppiku hinnangul tuleb erakonnal vali-miskaotusest kindlasti omad järeldused teha ning eelkõige on see nüüd Edgar Savisaare otsus, kas erakonna esimees millegi eest ka vastutab. ”Euroopalik traditsioon on ju sel line, et kui erakond valimised kaotab, siis võtab erakonna esimees vastutuse. Praegu ilmselt kogu erakond jälgib teraselt – ja Eesti avalikkus ka – mida teeb Edgar Savisaar,” ütles ta ERR-i raadiouudistele. Seppiku hinnangul peaks nüüd järeldused tulema eelkõige juhatuse tasandilt. ”Juhatus ei saa olla kummitempel, kes tembeldab ainult esimehe tahet,” märkis ta. Tema meelest nii edasi minna ei saa. Ka erakonna juhatuse liige Jüri Ratas tõdes, et kolme koha võrra tagasiminekut olukorras, kus varem parlamendis 12 kohaga esindatud kaks erakonda jäid üldse riigikogust välja, tuleb analüüsida (Postimees 07.03.). Võib-olla luuakse probleemide peitmiseks uus tõekomisjon?
Ka mõned teised arvasid, et kui Keskerakond tahab nelja aasta pärast paremat tulemust, peab muudatustega kohe alustama, et jõuaks tähtajaks kosuda. Aga teiste arvates ei saa Savisaarele rääkida kaotusest ja sellest, et peaks millegi eest vastutama. Ta lihtsalt ei saa sellest iial aru, et tema võit võib olla erakonnale samal ajal kaotuseks, sest erakond, see on tema! Ta ei ole ju mitte kunagi milleski süüdi ega vastuta – süüdi on tema meelest alati teised.
On ka murelikke hääli, et kuna nii palju hääli saadi tänu sellele, et juhiks on Savisaar, siis tema lahkumisel saab erakond järgmistel valimistel veel vähem kohti. Teised arvavad seevastu, et sel juhul võib Keskerakonnast saada korralik erakond, kellel on paremaid väljavaateid võimule pääsemiseks. Ka venelased vajavad esindajaid, kes suudavad teha kompromisse ja oma mõtteid eestlastele ”maha müüa”, mis aga on raske Savisaare ja Klenski taoliste esindajate puhul.
Igal juhul seisab ees koalitsiooni kokkuleppe arutlus. President Ilves sooviks, et koalitsioonilepet sõnastades oleksid lahendamist vajavate probleemide hulgas tööpuuduse vähendamine, kohalike omavalitsuste reform, haridussüsteemi tulevik, aga kõige üldisemalt ka demokraatia tugevdamine ning riigi ja tema kodaniku vahelise usalduse süvendamine. Poliitika on aga kompromisside kunst, mida ei tohiks rikkuda isiklikud ambitsioonid.
Välisajakirjandus vaikis pettunult, kuna valijad avaldasid usaldust senisele valitsusele, mis käib risti vastu ettekujutusele ida-riikide ebastabiilsusest.
Vello Helk
