Osula kooli raamatukogu juhataja Ülle Ermel küsis minult nädal tagasi, kas ma ei tuleks ja võtaks üheks päevaks üle tema töö. Ta selgitas, et sel päeval kutsuvad kõik Eesti raamatukogud ühe kohaliku tuntud inimese oma raamatukokku, et sellega tõmmata tähelepanu raamatukoguhoidjate ja üldse raamatukogude tööle.
Olin tema kutsest meelitatud ja muidugi nõustusin. Hakkasin kohe tegema plaane, mida kaasa võtta. Tahtsin võtta oma ingliskeelse romaani „Down Town“, mis avaldati Ameerikas 1985. aastal kirjastuse Arbor House ja TOR Books poolt.
1985. aastal tunnistas New Yorgi rahvaraamatukogu selle top 300 hulka. Ka pandi see koos ülejäänud 299 raamatuga välja näitusele. Muidugi olin ma selle üle väga uhke. Kui ma raamatut kirjutasin, siis oli mu eesmärk saada see trükis välja antud, ei muud. Kui ta aga ilmunud oli, siis soovisin, et sellest saaks bestseller. Kui ka see unistus täitus, soovisin, et mu raamatu põhjal tehtaks film … Ja mitte lihtsalt film, vaid parim film! Kui siis tehtigi mulle pakkumine filmiks, ütlesin ma soovijale ära, sest tegemist ei olnud ei Lucase ega Spielbergiga. Soovijaks oli aga tol ajal tundmatu Tri Star Films, mille nimi ütleb täna kõik. Nii pole minu fantaasiaromaanist kunagi filmi tehtud. Aastaid tagasi avaldas Karl Martin Sinijärv soovi see tõlkida eesti keelde, aga algusest kaugemale ta ei saanudki. Jah, mitte kõiki häid mõtteid ei viida ellu.
Minu elus on olnud palju edukaid ettevõtmisi ja läbikukkumisi. Olen nendest õppinud, et alati tuleb ikkagi endaks jääda.
Veel tahtsin ma raamatukokku kaasa võtta oma ema mälestusteraamatu „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“, mille koostas Anne Velliste ja andis 2009. aastal välja kirjastus Varrak. Lisaks mitmeid minu ajakirja Global Estonian numbreid, mis ma tahtsin kinkida neile, kes näitavad üles huvi ja kes sooviks praktiseerida inglise keelt.
Ega ma närviline ei olnud Osulasse minnes, kuigi iga tundmatu asi kruvib ju adrenaliini üles.
Osula raamatukogus meenus mulle, kuidas ema kinkis mulle sünnipäevaks kaks raamatut, „Tarzani“ ja „Ren Tin Tini“. Kui Tarzanit pole vaja tutvustada, sest kõik lapsed teavad, kes ta oli, siis Ren Tin Tini kohta nii palju, et ta oli väga tark sõjaväekoer, kelle kangelasteod jäid Esimese maailmasõja päevisse. Kuna aga mulle tol ajal ei meeldinud eriti raamatuid lugeda, olin ma päris pettunud. Ühel hetkel otsustasin siiski kingitud raamatud lahti teha ja vaadata, millega tegu. Ja oh imet – lugemine hakkaski mulle meeldima, sest see pani tööle mu kujutlusvõime! Pealegi olid raamatud kenasti piltidega varustatud ja kõvade kaantega.
Kooli raamatukogus olles sain ma veel kord kinnitust sellele, kui oluline on esimene mulje raamatut kätte võttes, aga ka esimene mulje ükskõik millisesse raamatukokku minnes. Meeldivad kogemused toovad lugeja ka meelsasti tagasi raamatu või raamatukogu juurde. Osula kooli Ülle ongi positiivsuse kehastus. Tema teeb raamatukogu mugavaks ja soojaks, lapsed tulevad sinna alati suure rõõmuga. Nad tunnevad, et Ülle on nende sõber ja aitab, kui on vaja leida mingit abi kodutöö jaoks, või annab soovitusi lugemiseks.
Ka on Üllest palju abi vanematel inimestel, kes vahel on unustanud, mis raamat neil juba loetud on ja mida tahaks veel lugeda.
Ülle asendamise päeval õpetati mulle, kuidas raamatuid laenutada, arvutiga vöötkoodi lugeda jms. Ei läinud palju aega, kui ma juba tundsin end kogenud töötajana ja kui raamatukokku astus kooli direktor Anti Ossi, siis sain talle teatada, et tema käes on üks raamat, mis on ületanud lubatud aja. Anti lubas oma võla kohe järgmisel päeval likvideerida. Olen kindel, et nii ta ka tegi.
Osula koolis veedetud päev oli tõesti kosutav. Kingituseks sain ma ühe raamatu ja kena tassi.
Ülle aga kirjutas mulle:
„Tere, Viido! Eilne päev oli väga meeliköitev, suured tänud sulle, et aitasid kaasa raamatukogu tööle.
Täna küsis üks laps, aga kus on eilne mees, kes raamatuid laenutas. Jätsid lastele väga hea mulje.
Tulekul on Põhjamaade nädal, ehk pakuksin sinule veelkord ühte teemat, loeksid ette raamatuid. Sellest siis natuke hiljem. Saadan sulle mõned pildid tööst raamatukogus.“
Usun, et minu meeldiv koostöö Osula raamatukoguga jätkub!
Viido Polikarpus