Pühapäeval, 27. Augustil
Olen läbi elanud mitu orkaani ja tormi ajast, kui kolisin Texasesse 1994. a. seoses tööga. Miks muidu koliks eestlane sellisele kuumale ja niiskele ääremaale. Orkaanidele ja tormidele antakse nimed, et oleks kergem neid meeles pidada. 2001. aastal külastas meid Allison, siis 2005 tuli Rita, selle järel 2008 maabus Ike. Täna, ajal kui kirjutan seda, on pühapäev ja on möödunud kaks päeva, kui orkaan Harvey maabus meist 250 km või 160 miili lõuna poole. Houstonisse ja selle eellinnadesse tuli sellega kaasa kohutavalt palju vihma, mis ongi põhjus siinsetele mõttekildudele.
Orkaanid, mis ähvardavad Ameerika mandrit, algavad Saharas kõrbes, Aafrikas madalrõhkkonna õhumassina. Olles põhja pool ekvaatorit, keerlevad need õhumassid vastupäeva. Tavalised idast läände puhuvad tuuled viivad need üle Atlandi ookeani meie kontinendile. Liikudes „kosuvad“ nad, võttes niiskust juurde, olenevalt ookeanivee soojusest. Kosudes muutuvad nad ka energilisemaks ja pöörlevate tuulte kiirus kasvab. Kui tuuled saavutavad teatud kiiruse, saavad neist orkaanid ja neile pannakse nimi.
Mõned pöörduvad põhja poole ning jahedamatele vetele jõudes kaotavad energiat ja haihtuvad; teised lähevad kuni Ameerika kontinendini. Florida osariik on tihti nende all kannatanud. Kõige energilisemad läbivad Kariibi mere ja suunduvad kirde poole Mexico lahte, kus avaneb neil valik maandumiseks 1200 miili või 2000 km pikkusel rannal Mexico lahe põhjaservas. Maabudes kaotavad nad energia võrdlemisi kiiresti. Nad teevad kahju mitut moodi: kas siis kohutavate tuultega või “lükates” merevett maale või vabastades oma niiskuse vihmana. Viimased kaks põhjustavad uputusi. Houstoni probleemiks on just see paduvihm.
Just maabunud orkaan Harvey on eriti energiline ja olles hästi kosunud soojades Mexico lahe vetes, oli ta tugevaimate tuulte kiirus 130 miili või 210 km tunnis. Eksperdid andsid talle kategooriaks number neli. Niisugustele tuultele peavad vastu vaid vastavalt ehitatud ehitised.
Harvey maabus väikese linnakese juures, Rockpordis, kus oli 9000 elanikku. Tuul tegi suurt kahju lömastades palju ehitisi maatasa ja teisi vigastades. Tulemus on, et pooled majad muutusid elamiskõlbmatuks. Kuid kuna siin võetakse orkaani liginemist tõsiselt, evakueerus enamus rahvast ja keegi ei kaotanud elu.
Kuid see polnud Harvey loo lõpp. Selle orkaani pöörlevate tuulte keskpunkt on ikka sooja Mexico lahe vee peal. Ta suurus on tohutu ja katab ala, mis ulatab Houstonini. Elan selle linna eeslinnas, Pearlandis. Nagu mainitud, liigub orkaani õhumass vastupäeva, nii et ta idapoolne tiib, mis veel lahel on, kogub niiskust juure, toob selle põhja poole – seega Houstoni kohale, kus see siis vihmana kastab meid. Vähesema niiskusega edasi pööreldes liigub see mass üle sisemaa ja saades lõunatiivaks, on ta võrdlemisi kuiv. Edasi keereldes lääne suunas on ta jälle mere kohal, kus võtab uuesti niiskust peale. Seega see süsteem on kui pump, mis toob vett järjest meile kaela ja teeb seda nii kaua, kuni Houston on ta põhjatiiva all. Ennustati, et paari päevaga liigub orkaani kese põhja poole ja et sellega tulevad meie linna kuivad tuuled. On lootust, et varsti saame sellest kohutavast vihmast lahti.
Meie vihmad algasid laupäeva varahommikul ägedate tuultega. Saime 24 tunni jooksul 20 tolli või 50 cm vihma. Houston on tasasel maapinnal ja vesi ei saa kiiresti ära voolata. Houstonis viivad vihmavee ära „bayou’d“, mis on väiksemad kui jõed meie mõttes ja suuremad kui ojad. Veed voolavad neis aeglaselt. Need läbistavad linna mitmest kohast, aga ühinevad kesklinna jõudes Buffalo Bayous. See pea-bayou on 53 miili või 85 km pikk, tuues vett kaugelt ja viies seda Mexico lahte. On selge, et niisugune bayou pole suuteline vett kiiresti ära viima. Et uputusi ära hoida, ehitati 50 aastat tagasi küll veehoidlad linna sisemaa poole, aga need on aegunud. Mida rohkem katame maad tsemendiga, seda vähem imbub vett maa sisse ja voolab lahe poole.
Bayoud täitusid ja vesi tuli üle kallaste madalamatele aladele juba laupäeva keskpäeval. Vesi tuli majadesse nii kiiresti, et rahval polnud aega ettevalmistusi teha. Võeti, mis saadi plastikust prügikottidessse, haarati lapsed ja koerad ja püüti kõrgemat ala leida, sumbates läbi solgise vee. Samal ajal oli tänavatel vesi nii kõrge, et autoga pääsemine oli võimatu. Paljud leidsid, et mingi normaalne evakueerimine oli võimatu. Selles olukorras oli lahkumine kui põgenemine. Kõike seda oli kurb vaadata televiisorist, mille saatjad andsid teateid ilma reklaamideta. Kas võib seda võrrelda ajaga kui lahkusime Tallinnast 1944 septembris?
Miks ei antud käsku enne orkaani saabumist evakueeruda? Houstoni suurus on 600 ruutmiili või 1600 ruutkilomeetrit ja linnas elab kuus ja pool miljonit elanikku. Kui kõik oleksid teele läinud, oleks samasugune ummik tekkinud nagu siis, kui orkaan Rita 2005. a. Texase idaranda ründas. Siis anti evakueerimiskäsk ja selle järgi hakkasid tuhanded põhja poole sõitma. Evakueerimistee lõunapool Houstonit elavatele inimestele kulges läbi Houstoni kesklinna ja tekkis kohutav
ummik. Õnneks see orkaan ei toonud vihma, vaid uputust laheäärsetele maadele.
Päike paistis ja teed olid kuivad. Aga oli inimesi, kes surid teel kuumuse või õnnetuste tõttu. Mina abikaasaga aga ei sõitnud ettenähtud peateed mööda, vaid sõitsime kõrvalteedel. Siiski võttis meil 100 km läbimine kaheksa tundi, et jõuda sisemaale sõprade juurde La-Grange linnakesse. Sellest seiklusest ilmus ka VES veergudel artikkel.
Ajaks, kui ligines orkaan Ike 2008. a., olid linnaisad targemaks saanud. Anti käsk evakueeruda ainult ranna ääres elavatele inimestele, näiteks neile, kes Galvestoni saarel elasid. Elasin siis juba 16 km või 10 miili rannast eemal Pearlandis ja seega olin väljaspool kõrgvee ohtu. Meil oli mõte oma lennukiga rannaäärsest Galvestoni lennuväljalt sisemaale lennata, aga kuna lennuki iga-aastane kontroll oli just käsil, polnud see võimalik. Jäime koju, nagu me naabrid. Tuuled murdsid küll me maja kõrval meie 20 cm läbimõõduga puu, aga kodus oli mureks vaid, et polnud elektrit. See tähendas, et kõik, mis meil ja me naabritel külmutuskappides oli, ei võinud kaua säilida. Lahendus oli, et tegime naabritega tänaval ühised õhtusöögid ja oli lõbus seltskondlik elu, kuni jääkapid said tühjaks. Ma pole kaua nii hästi söönud! Nädal hiljem polnud ikka elektriühendused taastatud ja see tähendas, et meil polnud veel õhujahutust. Lahendus meile kahele oli sõita põhjapoole Dallasesse muuseume vaatama. Seal olles saime kurva uudise, et lennuk hävines, kui kolmemeetrine veetõus läbis Galvestoni lennuvälja ja hävitas kõik lennukid. (Sellest ilmus ka VES’s artikkel).
Tagasi Harvey loole. Laupäeva õhtupoole lakkas vihm, sest orkaani keeris toob vihmapilve ribadena ja vihm polnud ühtlane ja sõbralik nagu Eestis. Me vanurite rajooni klubil oli ette nähtud tantsupidu kohalikus saalis. Kella kuue paiku ainult tibutas. Kuna varem olid toidud ette ostetud, otsustasime tantsupidu pidada, kuigi olime ju muust maailmast ära lõigatud. Seega samal ajal, kui mujal linnas inimesed püüdsid otsustada, mida päästa, oli meil ühine õhtusöök ja nautisime muusikat. Mina isegi serveerisin kotlette. Aga nagu pidu kell 10 lõppes, algas jälle paduvihm.
Tänagi, pühapäeval, ei taha see kohutav vihmasadu lõppeda. Kuuleme, et me eeslinn Pearland on saanud 27 tolli või 60 cm vihma. Meil on aga elektrit, gaasi, internetti ja näeme telesaateid. Vaatan, mis on juhtumas, et näha, kui suures ohus me oleme. Oleme küll 10 meetrit ülalpool merepinda, aga see pole nii oluline kui see, et meie rajoon on võrdlemisi uus ja ehitatud reeglite järgi, mis nägid ette, et meid ümbritseksid veehoidlad. Nii siis reeglitest on kasu! Kui praegu tahaksimegi hädasolijaid mujal aidata, poleks see võimalik, sest meie auto on madal ja me kõrvaltänavad on vee all. Meie rajooni taga olev bayou on üle kallaste ja vesi kerkib mööda teed meile ligemale. Märgin kividega veetõusu edenemist. Vesi on nüüd kaks meetrit või kuus jalga tänava äärest garaaži poole jõudnud.
Siiski meil häda ega ohtu ei näi olevat. Sama ajal näeme, et mujal on endised tänavad kui jõed. Vanemates rajoonides pole ju veehoidlaid, teiseks ei vii bayoud mitte ainult vett ära lahe poole, vaid toovad ka vett kaugelt sisemaalt juurde ja lõpuks pole vihm ühtlane, vaid tuleb soojast lahest ribadena orkaani keerisega. TV-s teatati, et Houstonis on 85000 maja ilma elektrita.
Houstoni on jõudnud abi naaberlinnadest ja isegi osariikidest. Riiklikud organisatsioonid koordineerivad päästetööd suure abiga vabatahtlikelt. Rahvast evakueeritakse kõrgveest suurte ratastega sõidukitega. Paljud tänavad on muutunud jõgedeks ja leidlikud inimesed sõidavad neil mootorpaatidega, noppides inimesi teeäärsetest majadest ja viies neid kõrgemale maale, kust bussid nad riigi poolt üles seatud varjupaikadesse viivad. Paljud inimesed põgenesid omal käel vett täis majadest, sumbates vööni vees, kandes plastist prügikottides oma tarvilikke asju, lapsi või koeri. Nägin isegi, et keegi kasutas õhumadratsit, et oma varandust kõrgemale ujutada. Kahju vaadata, kui nad möödusid oma pooleldi vee all olevatest autodest.
Uued maanteed ehitakse ümbritsevast kõrgemale. Probleem on aga, kuidas saada peateele või peateelt maha, sest ristteedel on kõrvalteed madalaks tehtud, et peatee alt läbi saada. Nüüd on need vee all. Üks TV reporter küsitles inimest autos. Too kaebas, et on tundide viisi sõitnud, et leida kohta, kus peateelt maha saada ja jõuda tööle bussijuhina. Sellise olukorraga olen tuttav, sest aastaid tagasi, kui tulin rahvatantsuetenduselt naaberalevikust, algas kõva vihm. Sain küll peateelt maha kodu ligidal, aga ei saanud edasi sõita. Kolmveerand meetri sügavune vesi oli ees. Pidin ootama viis tundi, kuni vesi alanes. Seal oodates nägin meest, kes püüdis jalgsi tänavat ületada läbi vee. Ma ei pannud tähele, kas ta jõudis teisele poole või mitte, aga järgmisel päeval lugesin, et keegi oli seal uppunud. Nüüd näen televiisorist, et see sama risttee on ka praegu probleemiks ja paar autot on vees kinni.
TV-st nägin, kuidas inimesed ootasid katustel, et neid leitaks ja paatidega päästetaks. Anti nõu, et kui lähed pööningule tõusva vee eest, võta kirves kaasa, et saad häda korral katusele minna läbi augu. Riiklikud meeskonnad ja vabatahtlikud paatidega viisid inimesi kõrgematele kohtadele, kuhu bussid või teised veokid ligi pääsesid. Sealt sai bussidega edasi varjupaikadesse. Oli hea tunne, et hoolimata kaotustest võttis enamus inimestest olukorda rahulikult ja ütlesid TV küsitlejale, et olid tänulikud, et pääsesid eluga.
On selge, et esmaspäeval ei lakka need vihmad. Seda näeme sellest, et orkaan ei näita märkimisväärset liikumist. Ilmateate radar näitab, et on tulemas sama palju vett kui on juba tulnud ja paljude jaoks oht suureneb. Veehoidlad on esimest korda nii täis, et on karta, et need ei pea vastu.
Lootus on kadunud, et saan lennata Lääneranniku Eesti Päevadele Los Angeleses. Siin vaid loodame, et jääme kuivaks, sest me oma rajooni väravast välja ei saa – me tänavad on vee all. Hoiame pöialt.
Arved Plaks,
Texases (kuivalt)