Trekirattur Erika Salumäe võitis olümpiakullad 1988. ja 1992. aasta suvel ning suusamees Andrus Veerpalu 2002. ja 2006. aasta talvel. Aega on möödunud palju, aga kahekordsete sangarite nimed Eestis ikka kuumad.
Salumäe Souli olümpia kulla ostis Londonist Sotheby oksjonilt teatavasti 25 000 Inglise naela ehk kardetust suurema raha eest ärimees ja Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. Salumäe teine, Eesti taasiseseisvusaja esimene suur autasu Barcelona kuld, osteti internetioksjonil sama summaga nagu ka üsna kõrge hinnani kerkinud 1992. aasta võidujalgratas.
Seli osturetke on saatnud Eestis pigem soosivad kui vastalised kommentaarid (ikkagi reliikvia kodus!), ja kiiresti hakkas hajuma ka hirm, et teine kuld kusagile emiiride kollektsiooni või Venemaa avarustesse rändas. Oksjonipidaja ütles, mida ta öelda tohib, aga mitte enamat – teinegi kuld ja ratas, lisaks praktiliselt kogu muu Erika Salumäe pudipadi osteti ka Eestisse! Kes ostis, pole veel välja tulnud, aga arvatakse, et küll tuleb, kui oksjoni võitnul on vaja aplombiga mingit hotelli avada, kusagile kandideerida vms.
Mida aga Eestis ka oodatakse, on Erika Salumäe kommentaar, kas ta selle meeleheitliku müügiga oma vajadused rahuldas, ja kui palju saadust Eesti noortespordile annetab, nagu lubas. Kui Erika tervisemurele leevendust sai, on meil kõigil sellest hea meel. Tühja neist metallitükkidest ja vanadest trikoodest, au, kuulsus ja emotsioon ju jäävad.
Teine kangelane, üle kahe aasta dopingusüüdistustes vaevelnud ja nüüd puhas poiss Andrus Veerpalu üllatas hiljuti üldsust teatega, et asub tööle Kasahstani tippsuusataja Aleksei Poltoranini tiimi. Kui see uudis teatavaks sai, selgus kohe seegi, et Eesti suusakoondist abistab Veerpalu oma tagasihoidlikul ja napisõnalisel moel vaikselt juba mõnda aega. Ning teeb seda edaspidigi, kui Kasahhi venelasest ja palgatööst mahti jääb.
Et läbi viimaste aastakümnete maailmas ühe täiuslikuma klassikastiiliga suusataja oskusi ning kogemusi keegi ta dopingusüüdistustest vabastamise järel kasutama hakkab, oli vaid aja küsimus. Poltoranini tiimis on Veerpalu ametinimetus siiski pigem suuskade testpiloot. Selleski rollis peetakse Andrus suisa geniaalseks, sest erinevaid suusapaare proovides olevat tal eriline kogemus ja intuitsioon anda nõu, kuhu ja kuidas pidamis ning libisemismääret panna. Siit sentimeeter maha, sinna juurde, ja nii haakub kui libiseb! Veerpalu lubas Poltoraninile vajadusel ka tehnikanõu anda ja nii poleks ime, kui paar maailma karikavõistluste etappi võitnud Poltoranin Sotši olümpial medalile sõidab.
Loodetust paremini läheb viimasel ajal mehel, kellest veel mõni aasta tagasi Eestis ka olümpiameest loodeti, kel aga seal ilmselt käimata jääb. Jutt on Margus Hundist, nüüd ameerika jalgpalli NFL liigas Cincinnati Bengalsi särki kandvast mehest. Kes peaks rookie’na kas suu lahti treenerite õpetusi kuulama või parimal juhul varumeeste pingi tagumist otsa lihvima, aga on (ka põhimeeste vigastuste abil, sest ameerika jalgpall on ju karm füüsiline mäng) juba debüüthooajal palju platsilegi saanud.
Bengals, kellest spetsid nii head algust ei oodanud, on võitnud koduväljakul kõik viis mängu, viimati alistati Clevelandi Browns 41:20. Kirjas on seitse võitu ja neli kaotust, kolmel järgmisel meeskonnal neli võitu, seega liigub Bengals koos Hundiga playoff’i suunas.
Eestlase esinemise kohta väljakul kasutavad asjatundjad sõnu “normaalne” ja “soliidne”, Hunt on näidanud end hästi ka siis, kui tal pantsreid ümber ja kiivrit peas pole. Nimelt mängis ta hiljuti ühes telesaates klaveril Beethoveni lugu “Elise’le” ja hämmastas publikut sellega, et klaverimäng mehemüraka üks harrastusi on. Kahtlemata tõi see klaveripala eestlasele, keda pigem kettaheitja ja kunagise (2006) noorte maailmameistrina teatakse, fänne juurde.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
