Olaf ja Gitta Sööt. Foto: erakogu
On rõõm kuulda, kui keegi jõuab 90. eluaasta lävele hea tervise ning erksa teotahtega.
Sellist tähtpäeva pühitses hiljuti Connecticutis elav Olaf Sööt, kes on mitte ainult oluliste tehnikaproduktide looja, vaid kelle teine huviala on ürgse looduse uurimine, mandreid haarav alpinism.
Lisaks on Olaf andekas fotograaf.
Olaf Sööt sündis 2. juunil 1930 Tallinnas.
Ta isa Richard oli kunstnik, kelle võimed ulatusid mitmele alale.
Seetõttu ümbritsesid poega pidevalt nii kunst kui tehnilised innovatsioonid.
Pole ime, et Olaf juba teismelisena tegeles seadeldiste ja konstruktsioonidega.
See ajastu lõppes 1944. a. septembris, kui Söötide perekond koos teiste rahvuskaaslastega oli sunnitud Eestist põgenema.
Saksamaale jõudes elati neli aastat Augsburgi DP laagris, kuni 1949 avanes võimalus asuda USA-sse.
Ameerikas jätkus Olafi koolitee Mississippi State College’is, mille ta lõpetas jaanuaris 1954 ehitusinseneri (BCE) kraadiga.
Sellele järgnes aastal 1956 magistrikraad Polytechnic Institute of Brooklynis (praegu NYU).
Professional Engineer staatuse sai Olaf 1960.
Sellega algas elukutseline karjäär tema poolt asutatud firmas (Olaf Soot Design, LLC).
Alljärgnevalt mõned projektid, kus anti oluline panus:
a. New Yorgi Metropolitan ooperi keerdlava. Olaf kontrollis selle ehitamist ja aastaid hiljem kavandas ta ümber kogu struktuuri, et hõlbustada ooperite ettekannet.
b. Aatomjõujaama osade tehnoloogia.
c. Disney ja Universal Studio jaoks kunstliku maavärina tekitajate konstruktsioon, mis hõlmas mehaanilisi struktuure ja nende kontrollimiseks vajalikku arvutisüsteemi. See oli Olafi firma tehniliselt komplitseerituim ja tähtsaim ettevõte.
Olaf Söödi nimel on 14 tehnoloogiapatenti.
Aastal 1955 sai Olafi abikaasaks Gitta Kumari.
Nagu Olaf ise on väljendanud, algasid viljakad ja kaunid aastad.
Tänu ühistele huvidele veedeti näiteks 1958 suvi mägironimisel Alpides ja reisidel mujal Euroopas.
Peagi sündisid poeg Olaf Andrus ja Thomas Mark.
Aga aastal 1966 tabas perekonda suur löök, kui Olaf Andrusel avastati muscular dystrophy. See muutis kõik.
Senise normaalse seltskonnaelu asemel pühenduti nüüd Ameerika rahvusparkide uurimisele, et lapsed omandaksid võime hinnata ürgset loodust.
Seda motiveeris eriliselt Olaf Andruse halvenev seisund. Nii käidi terve perega palju ringi, küll mägedes, küll ürglooduse radadel.
Tänu isa-ema ennastsalgavale hoolele lõpetas poeg ülikooli ja on seni vastu pidanud.
Elu stabiliseerus mõnevõrra aastaks 1970.
Olaf organiseeris siitpeale ekspeditsioone paljudesse vähetuntud piirkondadesse Ameerika kontinendil – Põhjamerest kuni Cape Horn’ini Patagoonias.
Uuriti jõgesid, Tšiili ranniku fjorde, tehti purjeretki ja lõpuks käidi ka Antarktika mandril.
Olaf Sööt ja Jüri Tint olid esimesed eestlased, kes seisid Denali tipul Alaskas – Põhja-Ameerika kõrgeim mägi, endine Mt. McKinley (20,320’, 6194 m).
Koos võtsid Gitta ja Olaf ette hulga retki Alaska, Canada, Peruu, Boliivia ja Patagoonia kõrgmägedes.
Mõlemad nad on ka innustunud suusatajad, kes eriti eelistavad sealseid puutumata lumevälju.
Kõigest sellest on tehtud auhinnatud filme, nagu “Alps of Wyoming” ja “Zero Zero Romeo”.
Mul on olemas Olafi ja Don Mellori poolt koostatud suurekaustaline raamat “Alpine Americas” (2008).
Tänu sadadele Olafi fotodele avaneb teoses erakordne panoraam mägedele, loodusele ja inimestele – Alaskast kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni.
Lõpuks Olafi enda mõtted eelnenust:
“Me ei valluta loodust ega mägesid. Aga kogemused nendega annavad jõudu ja tahet elu raskusi ületada. Jääb vaid üle olla alati tänulik.”
Aadressid lisainformatsiooni saamiseks: www.olafsoot.com ja [email protected]
Raul Pettai
