Muki. Autori foto
Naabrimees astus laupäeva hommikul minu juurest läbi, et kohvi juua, ja kutsus mu õhtupoole neile külla. Päev varem olin käinud Varese külalistemajas, kus töötab tema naine Merike, kes valmistab erakordselt maitsvaid kooke. Mulle maitsevad koogid, eriti šokolaadikoogid. Lugesin äsja, kuidas šokolaad teravdab aju tegevust. Muidugi lubasin ma nende juurest läbi astuda.
Kella kolme paiku peale lõunat läksin välja värsket õhku hingama. Kutsusin ka Muki ja Pätu kaasa. „Lähme jalutama!“ paneb neid kõik muu maailmas unustama ja rõõmust karglema. Mullegi meeldib jalutada läbi metsa ja unustada kõik peas keerlevad mõtted, mis niikuinii kuskile ei vii.
Kui teed iga päev ühte ja sama asja, siis hakkad mingeid kindlaid asju märkama. Näiteks seda, kuidas koerad erinevad teineteisest oma loomult. Vahel tundub, et hundikoer Pätu, kes on mu koertest vanem, on teravama haistmismeelega, aga Muki – Abhaasia lambakoer –, on tugevam, sitkem ja parema kuulmisega. Ta võib järsku üles hüpata ja põõsastesse söösta, mina aga kuulen, kuidas samal ajal mingi loom seal sahistab, kord isegi kriiskas. Ja siis tuleb Muki rõõmsal meelel saba liputades minu juurde tagasi, üleannetu irvitus suul. Kui aga Pätu äkki midagi nuuskima hakkab, tõttab Muki kohe ta juurde, et oma uudishimu rahuldada ja teada saada, mille jälil sõber on.
Jalutuskäigult tagasi tulnud, ei hakanud ma ümber riietuma, sest kodustes rõivastes on kõige mugavam sõprade juurde minna. Ronisin oma vanasse Audisse ja hoovist välja sõites hõikasin Mukile: „Ei tule!“ ning oh imet – seekord ei hakanudki ta mu autot jälitama, nagu ta tavaliselt teeb. Kui ma hoovist välja saan ja kiirust lisan, siis pöörab ta ümber, läheb koju tagasi ja jääb ootama, kuni ta jälle mu Audi häält kuuleb, et mind siis koju naasmise puhul tervitada. Naabril oli kunagi taks, kes ei jäänud oma peremehest sammugi maha. Ta oli nagu oma peremehe pikendus. Muki ja ka meie kass Riks said temaga väga hästi läbi. Õnnetuseks mingi metsloom tappis taksi ära ja üsna pea võeti tema asemele tallu uus koer. See on suur ja tekitab mulle peavalu.
Kui me Mukiga esimest korda uue majavalvuriga kohtusime, läks viimane väga endast välja ja Mukil oli raske tema vihaga toime tulla. Ka nüüd muutusin ma ettevaatlikuks, aga mõtted naabrinaise šokolaadikookidele said minust võitu. Kui ma naabrite juurde jõudsin, siis tuli Merike välja ja ma ulatasin talle kaheliitrise purgi möödunudaastast õunamahla, mis oli villitud meie talu õuntest. Merike palus mul auto kaugemale ajada, sest hoovi pidi tulema veel autosid. Ja siis ma äkki taipasin – tegu ei olnud lihtsalt küllakutsumisega, vaid peoga, kuhu oli kutsutud külalisi. Aga mina olin nii riides, et parem oli kohe ots kodu poole keerata. Istusin autosse ja tahtsin seda käivitada, aga see ei teinud häältki!
Arvasin, et bensiinipaak oli tühjaks saanud. Kuni ma sellega jahmerdasin, saabus kogu aeg külalisi juurde. Lõpuks sain Audile hääle sisse, aga nüüd juhtus veel hullem – naabrite kruusatee kivid olid summutajasse augu löönud ja mu Audi lärmas nagu Tiger-tank!
Merike, kes mind hästi tunneb, tegi kõik, et ma jalga ei laseks. Mul tuli kõigele vaatamata tuppa teiste külaliste juurde minna. Tuba oli täis rahvast ja laud suurepäraselt kaetud. Oli väga mõnus õhtu, mis pani mind kiiresti unustama mu ebaõnnestumisi. Kringel ja šokolaadikook aga viisid keele alla!
Kohe, kui koju jõudsin, helises telefon. See oli Heli, kes teatas, et Merikesel tuleb varsti sünnipäev. Ma peaksin selleks valmistuma – panema selga peoriided, mis ta oli selleks puhuks valmis pannud, ja ehk ka auto lapiga üle käima. Tänasin oma naist „õigeaegsete“ nõuannete eest!
Viido Polikarpus
