Armas lugeja!
Alljärgnev Haapsalu Eesti koolinoore Harri Puskari auhinnatud kõne Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel on väga rõõmustav näide meie kodumaal peale kasvavast patriootilisest, enesekindlast ja edumeelsest noorsoost. Nende meelsusest ja tegudest on sündimas uus Eesti.
Fred Ise
Head Eesti kodanikud! Soovin teile parimat Eesti Vabariigi aastapäeva, lootusega, et täna algas teie päev ilusate mõtetega meie kallist ja ainsast kodumaast. Mina olen Eesti gümnaasiuminoor Harri Puskar ning minu ja paljude minu eakaaslaste jaoks on kätte jõudnud tähtsaim aeg elus. Just meie tänastest pisitegudest kasvab välja loov elutöö, mis usutavasti aitab Eestil sujuvalt läbi raskuste säravaimate tähtedeni jõuda. Haritud noor on Eestile kõige olulisem, sest noorus – see on meie tulevik!
Ka iseseisvuse taastanud Eestit kui riiki võib piltlikult võrrelda noore inimesega. Veetnud tormilise lapsepõlve, tõestas ta, et suudab iseseisvana hakkama saada ja määrata sihte. 1995. a hakkas ta usinaks koolipoisiks, mis päädis edukate eksamite sooritamisega ja aastal 2004 kooli lõpetamisega ehk Euroopa Liitu astumisega. Tänaseks on temast saanud võrdne raukade keskel, kes on suutnud viimastel aastatel kõiki üllatada oma suure vastupanuvõimega raskele haigusele – ülemaailmsele majanduskriisile. Käesoleva aasta alguses täitis ta oma viimase utoopilisena tundunud suure lapsepõlveunistuse – euro kasutuselevõtu. Raskeid katsumusi, kus ta pidi tõestama oma elujõulisust, on tal veel jagunud 1990-date algusse, sama kümnendi lõppu kui ka aastasse 2007. Lisaks on tal iga aasta pisem tõbi kallal olnud, nagu meil kõigil, aga hoolimata sellest on ta üllatavalt sitke ja tubli püsinud.
Kuigi täna tähistame oma kodumaa 93. sünnipäeva, kaotati 1918. aastal alguse saanud ühiskonnakorraldus 1940. aastal eelnevate reeturlike sobingute tagajärjel. Vahepeal varjusurmas olnud Eesti Vabariik ärkas taas ellu 1991. aastal. Hetkeks on meie ühiskond üldjoontes valmis saanud ning nagu iga teinegi tegeleb ta oma olmemuredega, mis ühiskonnas paratamatult aeg-ajalt tekivad. Tal on näiteks järgmised mured: tööpuudus, väljaränne, korruptsioon, rahvastiku vananemine ja ääremaastumine. Samamoodi nagu ülejäänud meieealised, peab ka tema otsustama, mis ta oma eluga edasi teeb. Erinevalt meiesugustest lihtsurelikest kestab tema elutöö sadu kui mitte tuhandeid aastaid.
Ka temas leidub idealismi ning kogenematust, kõhklemist ja uljaspäisust ning temas leidub igasugu kummalisi ning isegi utoopilisi ideid – täpselt nagu meie-ealistel noortel. Et aru saada, mida ta edasi teeb, on ta pidanud enda jaoks lahti mõtestama, mis on ta põhieesmärk, missioon ja visioon. Eesti Vabariik on vahend, millega meie, eestlased, tagame oma rahvuse ja kultuuri säilimise ja edasi arenemise, ning Eestis peab olema hea elada igal eestlasel, Eesti kodanikul ning estofiilil. Seega on Eesti otsene siht keskkonnasõbralik, elanikele lähedane, rahvuslik, kõigis eluvaldkondades riikliku sõltumatuse tagav ning maailmas uuenduslikkuse ja traditsioonidega silmapaistev heaolu- ning kodanikuühiskond. Selleks:
• Tuleb tagada Eesti rahva ja keele püsimajäämine Eesti riigis. Iive peab olema positiivne, eesti keelt tuleb järjekindlalt kaitsta võõrkeelse lörtsimise ning ühiskonnast väljatõrjumise eest. Eesti kultuur peab olema tugevam multikultuurist ja globaliseerumisest.
• Eestist ei tohi saada kastiühiskond. Igal Eesti kodanikul tuleb lubada panustada kodumaa arengusse mitte tema materiaalse, vaid vaimse rikkuse järgi.
• Eesti ei tohi anda liiga palju oma suveräänsusest ühinevasse Euroopasse. Me peame tagama oma sõltumatuse maailma vägevatest.
• Eesti ei tohi olla liiga sõltuv ühest suunast pärit strateegilistest ressurssidest. Igal variandil peab olema paralleelvariant.
• Areng peab toimima ühtlustatuna. Iga Eesti küla peab olema atraktiivne elamiseks. Eestist ei saa asja, kui meil on kontrast: läänelik suurlinn – hall kolkaküla. Regionaalne tugevus on üks suure edu võtmeid USA ja Saksamaa näitel.
• Eesti majandus peab olema mitmekesine ja uuenduslik. Tuleb tagada ettevõttesõbralikkus ja töötajale elamisväärne elu. Me ei tohi langeda võlaorjusesse!
• Eesti rahvuslik julgeolekupoliitika peab tagama Eesti huvide kaitsmise ja sõjalise konflikti korral vastupanuvõime. Ainult NATO-le ei saa lootma jääda. Kes end ise ei kaitse, seda ei kaitse mitte keegi!
Vahva Eesti noorsugu! Meie valitseda saab see ühiskond ja sellest saab üks olulisimaid pärandusi meie endi lastele. Millisest Eestist me unistame, kui siin elavad meie lastelapsed? Kas Euroopa ühiskodu stagneerunud kaugest provintsist või eripärasest Euroopa keskusest, kus elab rahvas, kes „on väike arvult, aga suur vaimult“, nagu on öelnud suurmees Jakob Hurt? Mida me saame teha, et Eestit arendada? Näiteks, me saame ikka välismaale minna, aga mitte sealt hakata raha sünnimaale saatma, vaid tuleme paari aasta pärast koju tagasi, kohvris kaasas kõige paremad kogemused ja võtted, mida kodumaal saab rakendada. Tunneme end mõnusalt, aga oleme aktiivsed ja kohusetundlikud. Ärme teeme Eestist ja patriotismist endale püha lehma, vaid armastame oma kodukohta ja täidame kodanikukohust. Peame kritiseerima ja vaidlustama siin toimuvat, kuid põhjendatult, ja pakkuma omapoolseid lahendusi. Loobume meie vanemate seas massiliselt vohavast mentaliteedist „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“, sest meie, kes me oleme sündinud ja kasvanud vabas Eestis, oleme uued eestlased. Meie oleme Eesti peremehed ja Eesti on meie kodu! Eestlastel on väga hea vanasõna „Kus viga näed laita, seal tule ja aita!“. Täna ütleb meie kodu seda meile, noortele, ning seega asugem kõik eesmärgistatult Eesti nimel tööle!
93 aastat noor Eesti riik – sind vajab Eesti rahvas. Sinu eesmärgiks peab olema eesti rahva ja eestluse jätkusuutlikkuse püsima jäämine. Gümnasistist haritud Eesti noor, sind vajab Eesti rahvas. Sinu eesmärgiks peab olema Eesti riigi arendamine. Kutsun teid, austatud auditoorium, viima 24. veebruaril lilli Vabadussõja sammaste juurde või süütama küünlaid nende meie rahva tütarde ja poegade eest, kes on andnud elu selle eest, et minul ja sinul on täna puhkepäev, kus me saame koos kaaskodanikega tähistada väga edukal järjel oleva kodumaa 93. sünnipäeva! Lõpetan mulle hinge läinud tsitaadiga 24. veebruaril 1918 avaldatud Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele, kus põhjendatakse, miks on vaja ühineda kodumaa ehitamise pühas töös. Tsitaat: „Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Elagu Eesti!
Harri Puskar
24.02.2011 Haapsalus
