Ilona Thomase foto
Raske on viimasel ajal millelegi keskenduda, sest helikopterid mu kodu lähedal Manhattanil Union Square’i kohal on väga aktiivsed.
Alles nädal tagasi olid meeleavaldused mustanahalise George Floydi tapmise pärast valge politseiniku poolt Minnesotas suht rahulikud.
Aga et need nii kiiresti üleriigilisteks massilisteks lõhkumisteks kujunevad ei osanud keegi oodata.
Nagu koroonatõvest ja 2,5 kuulisest karantiinist ei piisaks!
New York City hakkab just praegu tasapisi pandeemiast välja tulema, haigestumised on vähenemas.
Juba saab väikeste gruppidena avalikult pargis õlut libistada, mida paljud baarid kaasa müüvad (baarid ja restoranid on kohapealseks tarbimiseks NYC-s täna veel suletud).
On soe suvi, juba saab nagu vabamalt hingata, esialgu küll läbi maski, mida on jälle saada, vahel tasutagi.
Toidupoodide uste tagant olid kadunud järjekorrad. Valitsuse abitšekid potsatavad ameeriklaste postkastidesse. Ja nüüd siis see!
Foto: Anne McCullom
Rahvas on jälle paanikas. Täna joosti taas toidupoodi, sest kella kaheksast õhtul on NYC-s sisse seatud komandanditund kuni varahommikul kella 5-ni, ja nii nädala lõpuni.
Ega ei tahagi õhtuti enam õue minna, sest pole turvaline. Vaatamata liikumiskeelule tungivad hilisõhtul hullunud kambad Viiendal Avenüül ja mujal kaubamajadesse, viies kaasa patju, riideid, jalanõusid, käekotte …vaid Steinway klaver osutus liiga raskeks, selle peal trambiti ja lükati ümber.
Rüüstatakse ka toidupoode, apteeke, kohvikuid, postiautosid, baare, ratta- ja elektroonika poodide aknaid, panku, klaasist bussipeatusi, pitsakohti, tänavasilte… Keegi ei hooli 2-meetrise distantsi hoidmisest ja rahulikust meeleavaldusest on asi kaugel.
“Ärge lõhkuge linna, kus te ise ei elagi,” ahastan koos kaasnewyorklastega. See on ju fakt, et paljud USA linnade rüüstajad ise seal ei ela.
Nägin eile päikeseloojangul võõraid noori motikatel tagahoovis ootamas, et niipea kui kambajõmmid oma teo ära teevad, saab koos ruttu uttu tõmmata… pole neid siin kunagi enne näinud.
Elu nagu horrorfilmis, põnev enam ei ole, kõhedaks hakkab minema. Vaatan juba inimesi kahlustavalt, maskid ees niikuinii varjavad identiteeti. Nagu oleks lõputu pronksiöö, aga palju suuremas skaalas.
Kaua võib seda kannatada, mis edasi? Linnajuhid ise hilisõhtul tänavatel ei kõnni. Aga nende lapsed küll: New Yorgi linnapea De Blasio tütar vahistati protesti ajal politseile vastuhakkamise eest.
Kui politsei enda elu on ohus, kuidas ta siis kaaskodanike turvalisust kaitseb? Paljudes osariikides on appi kutsutud rahvuskaartlased (National Guard), et pakkuda turvatunnet, ent neil puudub õigus vandaale vahistada. Ja kinnivõetud lastakse meil ju ruttu lahti.
Foto: Ilona Thomas
Vandalism, k.a politseiautode süütamine, Manhattanil ja Brooklynis kahjuks jätkub, politsei on jõuetuks muutunud. Kellele maksavad kätte kaupluste lõhkujad? Neil plakateid pole, on haamrid ja nuiad.
Ja kes vastutab? President Trump lubas midagi erakorralist ette võtta. Võibolla tuuakse tänavatele soomukid.
Igal juhul on inimestevaheline lõhe USAs suurenemas, nii koroonat kui ka rahutusi puudutavates küsimustes.
Suurlinnade elanikud ei ole oma juhtidega rahul, kes tihti ei usu politsei tugevdamisse. On alanud ametist tagasiastumised.
Meeleavaldajad Tompkins Square pargis 30. mail. Foto: Anne McCullom
Samal ajal läheb elu edasi. Õhtuti laulavad mehed Tompkins Square pargis meditsiinitöötajate auks serenaadi, meie plaksutame kell seitse, pargi kõrval kiriku supiköögis saab igaüks sooja toitu ja pajuki kaasa, üle tee koolimaja õue on püstitatud suur valge telk, kus võib tasuta koroonateste teha lasta, kusjuures ilma erilise ootamiseta.
Muude negatiivsete uudiste kõrval saabus täna mulle meeldiv – negatiivne vastus koroonaviiruse antikehade kohta. Ime – selles koroona suurimas sulatuspotis olen suutnud siiani terveks jääda.
Tavalised inimesed on kõigest halvast väsinud. Loomade varjupaigad olla tühjad.
Oleks üks lemmikloomgi, keda hoida ja kes armastab ka vastu, sest selle kaose sees on suur armastuse defitsiit meil kõigil, eriti raevunud massidel.
“Good night and good luck,” ütles USA ajakirjanik ja II Maailmasõja reporter Edward R. Murrow oma kuulsa lause, kui asjad hulluks läksid.
Parafraseerin nüüdki: “Head ööd, aga õnn kaasa,” sest öös on asju. Varsti on turvaline vaid helikopterist või äsja üleslastud kosmoselaevast maailma jälgida.
Anne McCullom