“26. juunil sada aastat tagasi sündinud Olga Kistler-Ritsot on Eesti meedias nimetatud “naiivseks väliseesti leskprouaks” … kirjutab raamatu “Ühe muuseumi lugu” autor Ede Schank Tamkivi Eesti Päevalehes”, loen 6. augusti VES (nr. 31).
MIKS alavääristab Eesti meedia nii pahatahtlikult edukat, kõrgelt haritud ning hinnatud eesti naist, kes annetas kolm miljonit dollarit oma 1998. aastal loodud sihtasutuse – Kistler-Ritso Foundation – kaudu, et Eestis luua Okupatsiooni(de) ning Vabaduse muuseum, talletamaks Eesti lähiajalugu ning väärtustamaks vabadust?
15 aastat hiljem annetas sihtasutus sellele lisaks 600 000 eurot.
Paralleelselt toetas Dr Kistler-Ritso USAs Balti riikide tutvustamisega seotud asutusi ning organisatsioone – nende hulgas Stanfordi Ülikooli raamatukogu ning Balti riikide Uurimiskeskust.
Samuti rahastas ta Arvo Pärdi 2014. aasta kontserti Washingtonis, oli raamatu ja filmi “Laulev Revolutsioon” ning filmi “Ühishingamine” suurannetaja… jne.
Kas ülaltoodud tegevuse autor kõlab “naiivne”?
Ja mis kaalu lisab epiteet “leskproua”?
Miks mitte ausalt hinnata ühe vahva eesti (ja mis siis, et “väliseesti”..) naise väärtuslikku panust oma kodumaa heaks?
Mis vimm on eesti ajakirjanikel ikka veel “väliseestlaste” vastu? Arusaamatu.
Ma ei ole isiklikult kohanud Dr med. Olga Kistler-Ritsot, aga ta elutee – läbi suurte raskuste suurte tegudeni – on mul teada.
Ta oli ka Korp! Filiae Patriae vilistlane – mu akadeemiline õde.
Sirje Okas Ainso
