Iga väljarändaja kohta leidub meil arvatavasti ka kolm mugavustagurlast, kes hea meelega tuleksid talle järele lehvitama. Aastaid tagasi, kui EL oli veel unistus, olime Tõnis Lukasega Lennart Meri akadeemilise nõukogu istungil, kus pidasin ettekande. Teemaks oli hariduspoliitika. Paljude toonaste osalejate arvates pidanuks riik jõulisemalt planeerima, mida gümnaasiumilõpetajad õppima hakkavad – et küllap riikliku tellimuse suunamine paneb noored valima erialasid, mis on soodsamalt kättesaadavad. Ilmselt mugavusest, mitte huvist asja vastu, aga see selleks.
Arutelu ajal ütlesingi midagi sellist, et kui riik inimestesse sedasi suhtub, siis tekib oht, et palju võimekaid ja tublisid inimesi läheb EL-i piiride avanedes lihtsalt ära. Tõnis Lukas küsis selle peale, et kellele neid (neid, mitte meid, seda ma mäletan hästi) seal läänes ikka vaja on. Olen muide alati kahtlustanud, et Euroopa Liidu itta laienemise projekti üks suur motivaator oli inimeste hankimine. Vananevad lääne ühiskonnad vajavad tulevikus üha rohkem noori, kes hoiaksid neid käigus ja tekitaksid pensionifonde.
Edasi loe Eesti Päevalehe tasulisest versioonist.
Rein Raud
