Eestis pole palju analüütikuid, kes oskavad hinnata olukorda ja piisavalt mõista arengut, mis on toimunud Läänes pikkade isolatsiooniaastate jooksul. Kuna puuduvad vajalikud kogemused, lähtub enamik praegustest muljetest. Üheks silmapaistvaks erandiks on käesoleva aasta veebruaris paar päeva enne 73-aasta sünnipäeva lahkunud tõlkija ja publitsist Enn Soosaar. Mootorattaõnnetuse tagajärjel liikumispuudega ratastooli külge seotult kasutas ta aega maailmakirjanduse tõlkimiseks, mis andis talle sügava sisse-elamise Lääne mõttelaadi. Tema tasa-kaalukad mitmetahulised arvamusartiklid on kaugel poliitilisest demagoogiast, mille mürginooled ka teda tabasid.
Enn Soosaare artiklite taustaks on tihti mure Eesti tuleviku üle. Ta juhib tähelepanu normaalse arengu takistajatele, kes on veel endise mõttelaadi küüsis. Tema analüütiliseks testamendiks võib lugeda paar kuud enne tema surma ilmunud artiklit: ”Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda” (Postimees 21.11.2009). Selles nendib ta muuseas, et ka mõtlevate inimeste mõttemaailma risustavad endiselt Nõukogude aja retsidiivid ja reliktid. Need inimesed annavad tänapäeva Eestis tooni. Jäme ots poliitikas, majanduses ja kultuuris on endiselt nende käes, kes kasvasid üles ja käisid koolis Nõukogude ajal. Ta ei ole kunagi arvanud, et toonane ajupesu suutis muuta inimesed režiimile lojaalseteks pupujukudeks. Aga teiselt poolt ei ole õigust väita, et pool sajandit kestnud ideoloogiline töötlus ei oleks mitte kellegi arusaama inimeseks olemise tähendusest ning erilisusest mitte mingil moel mõjutanud.
Nendel aastakümnetel ei olnud N. Liidus võimalik saada kõrgkoolidiplomit ühelgi üliõpilasel, kes ei olnud sooritanud vähemasti rahuldava hinde peale eksameid terves hulgas õppeainetes, mis olid kohustuslikud eranditult kõikidele. Need ained kandsid nimesid nagu kompartei ajalugu, dialektiline materialism, ajalooline materialism, poliitökonoomia, teaduslik ateism. Nende hulgas seegi, et inimesel ei olnud ühiskonnas edukaks toimimiseks vaja ei veendumusi ega põhimõtteid. Temalt nõuti mitmesuguste rituaalide täitmist, ja kui ta sai pea peal seismisega hakkama ja oli valmis papagoina kordama ametlikke mõttetusi, olid uksed talle mis tahes karjääriks valla.
Karjuv vastuolu, mis valitses tegelikkuse ning ideoloogilise retoorika ja formaalse parteilojaalsuse vahel, osutus soodsaks pinnaseks, et kasvatada kahekeelseid küünikuid ja põhimõttelagedaid nihiliste. Rääkimata sellest, et haridus üldse, humanitaarharidus aga eriti, oli lünklik ja kiivas.
Vajame generatsioonide vahetust. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua mentaliteedi, suhtumise, hoiakute muutumist, mis oleks senisest sisulisem ja sügavam. Uus põlvkond on tulemas. See tähendab uut rahulolematust, parandamise vajadust, edasirühkimist, aga ka uusi etteasteid meie argipäeva absurditeatris.
Soosaar lisab: mõistus ütleb, et ammu on aeg sellest vanast lahti öelda. Küllap mõistus ongi paljusid meist paljudest mineviku äraspidisustest vabastanud. Aga teisalt peame tunnistama, et vähemasti alateadvuses elab suur hulk nõukogudeaegseid hoiakuid, arusaamu, toimimismalle edasi. Need mõjutavad tahes-tahtmata tänapäeva inimeste otsuseid ning käitumist
Oma põhjalikus analüüsis toob ta teadmatuse ja puuduliku mõistmise näitena endisest mõttelaadist kriitika Vabadussõja võidusamba ja kristlike sümbolite kohta. Selgus, kui ühekülgselt tunnevad ning käsitavad Nõukogude ajal koolitatud kunstiinimesed Euroopa kultuuri, eriti ristiusu kujundavat ja sügavdavat mõju sellele. Isegi kui väliselt paistab, et totalitaristliku minevikuga on Eestis lõpparve tehtud, selgub hoolikamal vaatlusel kurb tõsiasi. Liiga paljude ini-meste, kahjuks ka mõtlevate inimeste mõttemaailma risustavad Nõukogude aja retsidiivid ja reliktid.
Demokraatlikku ühiskonnakorraldust ei ole võimalik tekitada deklaratsioonidega. Demokraatiasse ei astuta, vaid kasvatakse. Suletud ühiskonnas elamine tekitab tunde, et kui ühel pool raudset eesriiet on kogu värk pea peale pööratud, siis seal teisel pool okastraati, vabas maailmas valitsevad mõistus ja õiglus. Juba ammu on liikumis- ja lävimistõkked ida ja lääne vahel kadunud. Ja nii mõnigi inimene on pärast isiklikke kogemusi sealsetes tõsioludes pettunud.
Soosaar on veendunud, et inimeste maailmas ei ole võimalik luua inglite ühiskonda. See ühiskonnakorralduse vorm, mida nimetame läänelikuks demokraatiaks, toimib vaid suhteliselt mõistlikult. Aga tõsiasi, et inimesed ei ole mitte kusagil suutnud tööle panna ideaalühiskonda, ei tähenda, et Eestis pole võimalik asju arukamalt ja eetilisemalt ajada. Et meie ei peaks mineviku pikast varjust lahti saama. Või arusaava ettevaatlikkusega suhtuma mitmesse oleviku peibutusse.
Need mõtted jäävad aktuaalseks mitmeks ajaks, kajavad tugevalt ka pärast kirjutaja lahkumist.
Vello Helk
