Indrek Lepson
1954. aastal, kui olin 18, lasin otsad maalt lahti, ja minu n-ö “uus elu” algas Floridas, ühe 97-jalasel kaffel kuunaril.
Siis kaalusin 250 naela ja ekvaatori ümbermõõt oli 50 tolli.
Mõned lugejad ehk veel mäletavad mind selle suuruses.
Oli hea, et oli suur laev, muidu oleks pidanud ballasti timmima, kui pardale astusin.
Minu ülesanne oli olla kokale abiline, messipoiss, pesta nõud, potid, pannid jne, ja kui oli purjedega tegemist, siis mina olin viimane, kes hoidis köiest kinni, kui oli tarvis tirida.
Me purjetasime Kariibi saarte vahel, olime n-ö “chartered“, viisime reisijaid ühe või kahe nädala seiklustele.
Olen varem kirjutanud Kuuba külastamisest.
Esimene peatus oli Bimini saarel, mis on Ameerikale kõige lähem välismaa (Briti) peatuskoht.
Kuna sadamaid polnud, siis laeva suuruse tõttu pidime ankrusse heitma tükk maad kaldast eemal.
Aerutasin kapteni ja reisijad kaldale, tõmbasin paadi kuivale ja jäin reisijate tagasitulemist ootama, mis võis olla paar-kolm tundi.
Palmipuu all istumine jäi igavaks ja otsustasin tagasi ujuda, kuna kapten saab reisijad tagasi tuua.
Panin oma riided puntrasse ja tõmbasin rihmaga kinni, siis hoidsin riietepundart ühe käega üleval ja hakkasin tagasi ujuma.
Ühe käega ujumine on vaevaline ja aeglane ja riietepundar hakkas aeglaselt allapoole vajuma, kuna lõpuks oli vees, lihtsalt sleppis.
Hakkasin väsima ja veel oli paras jupp maad ujuda.
Siis märkasin, et paat pole samas kohas kus oli, ja avastasin, et tasane veevool oli tekkinud, mis viis mind aeglaselt paadist mööda.
Hirmuga hakkasin vett sumama ühe käe ja jalgadega nagu poolest saadik veest väljas propeller.
Riietepundart ei saanud lahti lasta, sest need olid mu ainukesed riided, ja oleksin jäänud alasti, aga ei tulnud selle mõtte peale, et rihm panna hammaste vahele ja kahe käega ujuda.
Viimase hingetõmbega sain ankruketist kinni ja hingeldasin tükk aega, enne kui kogusin nii palju jõudu, et hüüda teisele mehele, kes oli pardal, et tulgu appi.
Ta võttis mu vettinud riietepuntra vastu, ütles “lontrus” ja läks tagasi tööle.
Lõpuks kogusin nii palju jõudu, et suutsin ankruketi kaudu tekile ronida.
Kui laevalt maha läksin, oli mind ülendatud tüürimeheks, olin 60 naela kergem, nägin välja nagu meremees ja olin nii palju muutunud, et keegi minu sõpradest ei tundnud mind ära.
Sõitsin pöidlaküüdiga New Yorki ja Eesti Majja.
Isa oli siis baarimees, ja kui ma sisse astusin, õlekübar peas ja santsukott õlal, isa mõtles: “Siin tuleb jälle üks merehulgus”.
Mõni aasta hiljem, 1957. aastal kojusõit Uus-Guineast, kus pidin oma vedru välja viskama, kestis poolteist kuud ja veel nädal sadamas, et paati pika sõidu järel korda seada.
Ma selle vaheajal habet ei ajanud ja nägin välja nagu lambaahtri ots.
Jõudsin koju hommikul kella kahe paiku ja koputasin mitu korda uksele, enne kui ema uniselt hüüdis ‘jaa, jaa’, ja avas ukse.
Ta ei löönud rõõmuga käed mu ümber, et tulin elusalt koju.
Tema esimesed sõnad olid: “Marss otsekohe vannituppa ja ajad selle hirmsa habeme ära!”