Viimased nädalad on olnud Eesti jaoks rahutud. Vabandust labase väljendusviisi pärast, kuid uut valitsust tabas juba selle esimesel tööpäeval – 29. mail – “pasatorm”. Ma ei oska hästi ette kujutada, et pasapilved lahkuksid Eesti kohalt niipea.
Elame sedavõrd globaliseeritud ajastul, et väikesel maal nagu Eestil pole sisuliselt enam üldse siseasju. Meid jälgivad pidevalt mitmed uudisteagentuurid, väljaanded ja diplomaadid, ja meile ei andestata ka kõige väiksemat vääratust. Eriti tähelepanelikud on sellised riigid ja “meedia” organisatsioonid, kes soovivad Balti riikidele halba, ja kes on vilunud demagoogid. Esmajoones pean siin silmas Venemaad ja tolle riigi vastavaid spetsialiseerunud asutusi, kuid mitte ainult.
Mõtlen sellele lisaks hiljutist artiklit New York Times’is, mille kohaselt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhid on asunud igal mõeldaval võimalusel avalikult vehkima “white power” näpumärkidega. Nende sõrmede asetus moodustab nimetissõrme ja pöidla abil justkui P-tähe ning ülejäänud kolm püstist sõrme viitavad tähele W. Kokku tuleb nõnda WP, mis tähendab “White power’it” ehk valgete ülemvõimu. EKRE juhid muigavad selle peale suure suuga ja väidavad, et tegelikult on tegemist vaid ameeriklastele vanast ajast tuntud “OK” sümboliga. Seda panid tähele ka briti “Guardian” ja veel mitmed massiteabevahendid. Õli valavad tulle oma Twitter säutsudega endine president Ilves, oma žestide ja jämedate ütlemistega EKRE juhid ise, aga oma käitumisega ka Eesti president.
Kui otsida ebasümpaatseid nõukogudeaegseid käibefraase, siis mõiste “ladvik” on üks mu lemmikutest, esinedes näiteks liitsõnas “parteiladvik”. Sellega peeti vanasti silmas riiki valitsevat nn koorekihti, ehk neid kommuniste, keda oli lastud võimule ligi.
Eesti elanikkond ei paista eriti armastavat meie uut valitsusjuhtide ladvikut. Mitte, kui uskuda Kantar Emori hiljutist uuringut, mille kohaselt vaid 41% küsitletuist usaldab EV värskelt ametisse astunud valitsust. Mitte ükski varasem viimase kolme aastakümne valitsus pole startinud sedavõrd kehva usaldusreitinguga ehk “krediidiga”.
2,5 a. eest sai siinsamas president Kersti Kaljulaidi õnnitletud ametisse astumise puhul ja talle õnne soovitud. Kahjuks on nüüd meie silme ees välja koorumas siiski riigijuht, kes ei näita end igal võimalusel kõige arukamast küljest. Enne, kui mind ühte patta pannakse EKRE juhi Mart Helmega, kes irvitas äsja meie “naiselikult emotsionaalse” presidendi üle, pole asi mitte selles, kas on tegemist naissoost või meessoost isikuga, vaid küsimus on lihtsalt juhtivtegelase käitumise ja rollitäitmise adekvaatsuses.
Kui uued ministrid astusid hiljuti Riigikogu ette, kandis president pluusi poliitilise loosungiga sõnavabaduse kaitseks (mis on praegu omaette keeruline teema meil ja mujal) ja lahkus demonstratiivselt, kui värske väliskaubandus- ja IT-minister Marti Kuusik asus ametivannet andma. Eesti meedia raiub viimasel ajal nagu rauda, et nüüd juba ametist lahkuma sunnitud EKRElane Kuusik olla oma eksabikaasat korduvalt – ka kätega – terroriseerinud.
Mitmed ajakirjanikud on viimastel päevadel kommenteerinud, et Vabariigi presidendil, kelle tegevust toetab ligi sada abilist, nõuniku ja spetsialisti, on olemas palju efektiivsemaid ja väärikamaid töövahendeid, kui selline provokatiivne käitumine. Seda enam, et Kuusiku vastu esitatud süüdistused olid tol hetkel kuuldustele toetuvad, ja on seda praegugi veel. Politseiuurijad teevad alles oma tööd. Loomulikult on perevägivald midagi halba ja taunimisväärset! Kuid samas pole Eesti ajakirjandus nii vaba, kui rahvusvaheliselt räägitakse ega veel küpseks saanud. Ajakiri Eesti Ekspress korraldas Kuusikule minu arust lausa ajakirjandusliku omakohtu ja vähe jäi puudu näidislintšimisest. (Vt “Minister Marti Kuusiku suur saladus”, 30. aprill).
Üks lähedane sõber ütles hiljuti, et president Kaljulaidil võinuks küllalt kodanikujulgust olla, et kanda seda sõnavabaduse loosungiga pluusi hoopis siis, kui läks omal palvel kohtuma Vladimir Putiniga Moskvas. Vabariigi presidendil on viimasel ajal löönud välja vajadus avaliku tähelepanu järele. See on omadus, mis ei olnud ka Lennart Merile võõras. Kersti Kaljulaid on asunud hiljuti kandma kleite teiste riikide lipuvärvides.
Sotsioloogilisi uurimusi läbiviiva Kantar Emor organisatsiooni strateegiaekspert Aivar Voogi sõnul olevat Eesti elanike jaoks “kõige probleemsemad” EKRE ministrid, kas siis oma tundmatuse tõttu või peetakse neid vaadete radikaalsusest tingituna ministri ametikohale mittesobivaks. Kahjuks ei korraldata Eestis selliseid uuringuid, mis esitaksid spetsiifiliselt ja üksnes siin elavate ehk allesjäänud etniliste eestlaste arvamusi, sest selliste küsitluste tulemused tuleksid ilmselt praegustest tublisti teistsugused.
Ise asun skeptilisel seisukohal, mis puutub mitmete EKRE juhtivtegelaste asjatundlikkusse. Kuid jääb selge mulje, et suured osad Eesti “süvariigist” (deep state) lausa vihkavad EKREt ja et EKRE on vaja hävitada. Selles mittesallimises on midagi erakordset.
Peaminister Jüri Ratas ütles intervjuus Kuku raadiole, et “See väga polariseeriv ja turbulente olukord (Eestis) on vaja maha rahustada”. Ta kinnitas, et hoolimata EKRE pääsemisest valitsusse, on Eesti poliitika põhisuunad samad. Avaldan siin arvamust: Ratase Keskerakond kujutab endast Eestile ja eestlastele hoopis suuremat probleemi, kui EKRE! Ilmselt olen Vaba Eesti Sõna lugejatele lähitulevikus võlgu põhjalikuma arvamusloo teemal “EKRE plussid ja miinused”.
Ratas jätkas saates “Nädala tegija”: ”Eks see olukord ole üsna hüsteeriline, otsitakse igat õlekõrt – kas suudame süüdata lõkke ja plahvatus tuleb.” Priit Hõbemägi Kuku raadio Keskpäevatunnis (teine saade siis) nimetas Ratast aga “jalamatiks”. Ratas on ajakirjandusele üldiselt peaaegu kättesaamatu ja tumm, kui välja arvata tema viimase aja komme pidevalt vabandada olukorra pärast riigis.
Mõiste “kakistokraatia” tähendab mäletatavasti kõige kehvemate inimeste valitsust, aga ka sellist valitsust, mis asub kõige vähem kvalifitseeritud või siis moraalitute kodanike kätes.
Mina pole Toomas Ilvese sugune liberalismi, globalismi ja vasakpoolsusesse kalduv olukorrahindaja, nii et näen hoopis teistsuguseid probleeme kui tema, nõustun aga osalt muudest kaalutlustest lähtuvalt tema hiljutise hinnanguga, “et me ei tohi muutuda järjekordseks ebaõnnestunud Ida-Euroopa riigiks”.
Jüri Estam