Jüri Estam
Olen korduvalt juhtinud tähelepanu EV riigikaitse imestamapanevalt kehvale tasemele. 1991. a. Eestisse elama tulles rõhutasin avalikes esinemistes, et meie asupaigas oleval väikeriigil tuleb kulutada 5% sisemajanduse koguproduktist aastas selleks, et saavutada aja jooksul küllaldane heidutustase. Umbes nagu okassigadel, kellega kiskjad meeleldi õiendada ei taha. Suure hädaga on Eesti jõudmas nüüd siis pooleni viiest protsendist. Ärkamine – ja isegi see ei tarvitse tegelikult ikka veel sündinud olla, kui arvestada näiteks kaitseminister Kalle Laaneti suhtelise flegmaatilisusega – on lõpuks faktiks saamas.
Postimehe 21. märtsi number näiteks kubiseb kirjutistest, mis kirjeldavad üht vajakajäämist teise järel meie riigikaitses. Toimetaja Meelis Oidsalu hinnangul on tarvis teha kohe täna 2,5 miljardi € suurune investeering erinevate puuduste kõrvaldamiseks meie kaitsevõimes, et jõuda esialgse miinimumini sellest, mida me tegelikult vajame. Kahjuks kulub relvatööstureil aga kaks või neli aastat või mõnel puhul isegi rohkem aega, et varustada meid nende asjadega, mille järgi suur igatsus nüüd tekkinud on. Nõudlust on järsku palju, ja sellise kraami hinnad tõusevad kiiresti.
Tekib kiusatus küsida Laanetilt, Postimehe omanikelt ja kõigilt viimase 30 aasta peaministritelt: kus te vahepeal olite? See, kui kutsutud ja seatud inimestel on elus vaid üks peamine ülesanne, kuid nad sellega ei tegele, teeb meele pehmelt öeldes mõruks. Kaalul on kohutavalt palju.
Kesk- ja Ida-Euroopa organisatsioonidele välismaal paneks südamele selliseid asju, nagu suur vajadus taguda lobitöö rauda enne, kui toimub NATO tippkohtumine Madriidis 29. ja 30. juunil. Vajame seda, et NATO saadaks küllalt vägesid Balti riikidesse. Kolonelleitnant Leo Kunnas nendib: igasse siinsesse riiki on vaja miinimumina üht NATO brigaadi, alalisel alusel. Kuid miks leppida miinimumiga?
Kas mõne riigi ladudes võiks leiduda keskmaa nii raketitõrje- kui ka õhutõrjerelvi – kohe praegu – mis Eestile sobiksid? Toimetades neid meile näiteks umbes samasuguse LendLease programmi alusel, mida Washington omal ajal erinevatele liitlastele võimaldas?
Venemaa tuleb välja heita ÜRO julgeolekunõukogust.
Euroopa riigid omakorda peaksid võtma Ukraina kibekähku Euroopa Liidu liikmeks. Nüüd on vaja sellist käändepunkti ajaloos, kus Läänel ei jää muud üle, kui end kokku võtta.
Soovitan tutvuda ühe hiljutise analüüsiga New York Times’is dr Jane Burbanki sulest: “The Grand Theory Driving Putin to War”.
Nagu malemeister Garri Kasparov ütles hiljuti Eesti meediale: “Putinil pole kavas peatuda. Ukraina on kõigest üks punkt tema suures plaanis.”
Miks ei saa saata ukrainlastele sõjalennukeid, kui neid hirmsasti vajatakse? Eesti ja USA ON otsapidi sellesse sõtta juba kistud. Nagu üks Ukrainas vabatahtlikuna võitlev eestlane deklareeris hiljuti: “Kui vastane siin peksa ei saa, siis kes on järgmine?” Paljud rahvusvahelised asjatundjad on hoiatanud, et kui Putinit Ukrainas ei lööda, võtab ta ette Balti riigid. Venemaa ultimaatumid nõuavad ju NATO teovõimetuks muutmist ja laialisaatmist. Venemaa välisministri hiljutine vastavasisuline kiri peab toonitatult silmas Poolat ja Balti riike. Vene esimene televisioonikanal kõneleb aga tuumalöökide andmisest Baltikumile ja Poolale.
Tsiteerides Volodõmõr Zelenskõid, on eestlaste elus jõudnud kätte hetk, kus tuleb otsustada: “kas olla või mitte olla”.
Ukraina heaks pole tehtud vähe, kuid see on tulnud liiga hilja ja siiski vähe. Järsku juhtub ime ja kehtestatakse lennukeelutsoon Ukraina kohale. Paraku on tõenäolisem see, et vene kirsasaabas asetatakse kiievlaste kõrile. Algab nende näljutamine. Moskoviidid võivad Ukraina suure väe Donbassi rindel selja tagant sisse piirata.
Mina näen Putinis kedagi Charles Mansoni taolist, kes saab ülihästi sellest aru, et Läänt tuleb psühhoterroriseerida. Püüe hirmutada ongi esimene relv, mille järele Putin haarab. Tegelikult on ta meie ajastu Hitler. Me – nii ühel kui ka teisel pool Atlandi ookeani – ei tohi saba jalge vahele panna. See on täpselt, mida Putin sihib. Ta soovib meid ähvardustega halvata.
Mida me ei vaja, on “kehv rahu” Kiievi ja Moskva vahel. Selline rahu, kus kvislingud asuvad Ukrainat valitsema, kus Ukraina soometub ja kus Krimm, Donbass ning veel mitmed Ukraina alad jäävad Venemaa haardesse. See kujutaks endast Putini võitu, andes tiivad tema ülbitsemise järgmistele projektidele.
Kui ma Läänt üldse tunnen, võib see salamahti soovida esimesel võimalusel külge keerata ja edasi magada. Et see karikas temast mööda läheks. Ajal, mil Saksamaa ja veel mitmed Euroopa riigid on endiselt olenevuses vene fossiilkütustest, on midagi väga haiget situatsioonis, kus Euroopa riigid saadavad toetust Ukrainale, kuid ostavad samal ajal Venemaalt toasooja Nordstream 1 ja teiste torude kaudu miljardi euro eest päevas. Vladimir Putin kulutab seda raha püssimeeste palkade tasumise, aga ka laskemoona ning relvade juurdetootmise peale. Selline õudusunenägu ei tohi igavesti kesta.
Vana-Rooma senaatoril Catol oli komme lõpetada sõnavõtud lausega: “Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada”. Eesti kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ütles hiljuti: “Eesti eesmärk on Ukraina riigi taastamine, sealhulgas Krimmi ja Donbassi tagastamine. Sealt edasi järgmine samm on Putini režiimi kukutamine.” Cato ja Salmiga tuleb nõustuda nagu aamen kirikus. Ei piisa Pu-tini kõrvaldamisest, sest kes meist saab rahus magada, seni kui eksisteerib Venemaal see haige ja vallutuslik mõttelaad, mis Kremlit praegu iseloomustab?
Mina end elusana nende kätte ei anna. Pole ka kavatsust elada taastatud Nõukogude Liidus, nii nagu miljonid ukrainlased seda ei soovi.
Nüüd tuleb püüda teha tasa kogu raisatud aeg. Meie asi on veenda teisi rahvaid tegema otsuseid, mis oleksid nii neile kui ka meile kasulikud. Peame olema valmis rasketeks aegadeks, mis saavad nõudma eesti ühiskonnalt nii ohvrimeelsust kui ka südikust.
