Maria ja Johani pulmad Tallinnas. Foto: Viido Polikarpus
Aastaid tagasi, kui Eesti Maja restoran veel töötas, kohtasin ma ühel päeval seal noort tütarlast Maria Viidaleppa, kes tegi ettepaneku, et ta võiks õhtuti Eesti Majas külalistele klaverit mängida. Kuna klaver oli meil olemas, siis mõtlesin, et võiksin proovida, kuidas meil minema hakkab, seda enam, et tegemist oli väga veetleva ja andeka noore tütarlapsega.
Mõni aasta enne Eesti Maja restorani avamist, aastail 1995–1996 töötasin ma mõlema, nii George Brownes´i kui samas teisel korrusel asunud Victoria´s Lounge´i tegevdirektorina.
Tegemist oli iiri pubiga, mille omanikud olid hindud ja kus pakuti itaalia toitu, mille valmistasid eesti ja hiina kokad.
Kui ma sinna läksin, siis töötas seal ka klaverimängija, hapu näoga kõhn mees, kes vaikselt küürutas klaveri taga ja mängis meeleolumuusikat. Oli selge, et tegemist on andeka inimesega, aga samas oli mul võimalik palgata mängima ka vene tütarlapsi, kelle tasu oli poole väiksem. Olin juba valmis laskma sel mehel lahkuda, kui minu tolleaegne tüdruksõber Heli, kellest sai mu abikaasa, hoiatas mind, et kui ma seda teen ja palkan mõne noore lehtsaba, siis teen end Eestis naerualuseks. Nagu alati, nii ka sel korral pean ma olema tänulik, et ma teda kuulda võtsin, sest see vaikne klaverimängija ei olnud keegi muu kui Tõnis Kõrvits! Olin Eestis elanud alles mõni aasta ja ei tundnud inimesi ega teadnud kombeid. Minu abikaasa Heli on päästnud mind korduvalt rumalate vigade tegemiselt. See oleks tookord olnud suur viga. Tõnis Kõrvits mängis George Brownes´is senikaua, kuni ma olin seal juhatajaks.
Kui kindral Kert kutsus mind tööle Kaitseväe Peastaapi, kus ma olin töötanud kindral Einselni juures, siis otsustasin, et George Brownes´ist saadud kogemused lubavad mul alustada oma äriga. Nii sündiski mõte asutada Tallinna Eesti Maja restoran. George Brownes´is käis koos väike seltskond, kuhu kuulusid Juta ja Peeter Ristsoo, Jüri Estam, Jaan Männik jt, kes kutsusid seda kohta Tallinna Eesti Majaks. Nendest väliseestlastest on nüüd saanud kodueestlased. Ja siit tekkiski mul tol ajal üllatav mõte, et ka Kodu-Eestis võiks olla Eesti Maja.
Iga algus on raske. Ka Tallinna Eesti Maja asutamisega oli palju probleeme. Küll ei meeldinud see mõte välismail, sest nende meelest oli Eestis iga maja Eesti maja, küll oli häda sellega kodumaal, sest nimi Tallinna Eesti Maja viitab sellele, et maja kuulub Tallinna linnale. Kui ma linnaisadele selgitasin, et New Yorgi Eesti Maja ei viita ei sellele, et tegemist oleks New Yorgi linnale kuuluva majaga ega Eestile kuuluva majaga, siis lõpuks sain asjad paika ja loa kasutada seda nime.
Kui Maria Eesti Majas klaverit mängima hakkas, siis mängis ta vaikselt džässi, sest vastasel juhul oleksime pidanud maksma Eesti autorite ühingule autoritasu iga loo pealt, mis ta mängis. Sel ajal õppis Maria Otsa koolis Tallinnas. Meie külalistele meeldis ta väga.
Maria rääkis mulle juba esimesel kohtumisel, et tema vanemad Ants ja Eve Viidalepp on kunstnikud ja et ta märkas kohe restorani seintel minu maale. Tegin talle ettepaneku kohtuda tema vanematega. Nii me kohtusime ja meist said kohe head sõbrad. Tihti tunnen ma praegu puudust Antsust, kes tänaseks on meie hulgast lahkunud.
Möödunud nädalavahetusel aga oli mul ja Helil au olla Maria muinasjutulises pulmas külaliseks. Maria abiellus rootsi klaverivirtuoosi ja äsjase Londoni Kuningliku Muusikaadeemia lõpetanu Johan Hugossoniga. Nad laulatati Pühavaimu kirikus Tallinnas.
Pulmapidu peeti aga Mustpeade majas. Maria ja Johan elavad ja töötavad Londonis.
Heli ütles, et kui pruutpaar meist kirikus möödus, siis ta tundis Maria isa Ants Viidalepa kohalolekut ja seda, et ta oleks olnud uhke oma tütre ja väimehe üle.
Minul ei jää aga muud üle, kui soovida noorpaarile südamest õnne!
Viido Polikarpus
