Eesti metsa- ehk sarapuupähklitel sellist nokka küll pole! Mõni päev pärast avastust, Algonquin Pargi looduskeskust külastades, tutvustati sealgi liiki nimega Beaked hazel(nut), noisetier à long bec – eriti toreda prantsuskeelse nimega „pika nokaga pähkel”, Corylus cornuta. Enamus olid üksikud, aga mõned ka kaksikpähklid ning puudeteatmik näitas, et on ka n-ö „kolmjala” (või siis kolmnoka) variant, sarnanedes müstilise sümboliga, mis Karja kiriku laemaalingutel kujutatud. Augustist olid pähklid veel toored ja kui septembris läksin uuesti väikepuukest külastama, ei leidnud ainsamatki pähklit! Oravatel ja vöötoravatel oli suur lõikuspidu juba peetud.
Ema on mulle rääkinud, et Kotkajärvel oli algaastatel metsapähkleid. Tädigi mäletab, kuidas skm Vello Soots tõmbas matkal Koprajärve äärde oksa alla, näitas rohelist tuppe ja lõikas lahti, tõestamaks pähkli olemasolu, mille peale väikelaps olla mõelnud „Aga miks see pruun pole? Pähklid on ju pruunid!”
Kuid mina pole kogu oma eluaja jooksul Kotkajärve metsas luusides iialgi metsapähkleid näinud, kuigi olen väga igatsenud neid leida, nagu ka muinasjutulist öökulli päevauinakut tegemas.
Pähklil olen vahelpeal käinud Saaremaal küll ja veel – sarapuu on seal vaat, et tüütu tegelane, mis igal pool tärkab ja vanadesse kiviaedadesse trügib.
Kaheraudne metsapähklipaar Kotkajärvel. Linnu pea ja noka kuju inspireerib tootemit või maski tegema küll!
Samas on „seitsekümmend sarapuukeppi” või vähemgi ülikasulikud ja head asjad! Väikeste puude toestamiseks näiteks. Ja terve sarapik, näiteks keset lehma karjamaad, võib olla oi, kui kaunis, suisa maalilinemüstiline paik!
Arvasin, et küllap on Kotkajärve sarapuudega midagi vahepeal juhtunud, nagu looduses ikka kõigub (või seda kõigutatakse).
Kuni nüüd ootamatult augustis… avastasin nn Talpaku mäel, Kotkajärve väravast mäest üles minnes tee ääres põõsa, millel Eesti kogemusest tuttavad suured lapergused lehed ja ennäe – pähklid!
Toorest peast augustis nopitud ja kodus kuivanud asitõend, mis vöötorava urgu ei jõudnud – Kotkajärve sarapuupähkel!
Oi, kui kummalised. Kõigest pool sajandit võttis mul nende peale sattuda!
Tekst ja fotod:
Riina Kindlam
