Sellist moodi, et panna palaval suvepäeval looduses nokamütsi või ratturikiivri kuklapoolele kahepoolset kleeplinti, on ka Kotkajärve Metsaülikoolis nähtud. Siin demonstreerib seda Orujärve (Kotkajärve teise järve) suvitaja Lucy Türk, antud fotol pere kanuuretke ajal kesk-Ontario Prantslaste jõel läinud augustis.
Foto: ema Joan Post
See kleeplint ehk rahvasuus kleeps ei ole siiski iluasi, pigem vastupidi, kui sinna on matka, jooksu või kanuusõidu ajal parmlaste (parmude, horseflies) perre kuuluvaid KIBUNAID (deer flies, Chrysops) lootusetult jalgupidi kinni jäänud.
Kui teid on suvistel leitsakupäevadel looduses liikudes kimbutanud pea ümber tiirutavad, sumisevad, verejanulised pirakad parmud ja kolmnurktiivalised kibunad, siis teate küll, kuivõrd närvesööv see on!
Siin on siis nipp kõigile, mis vähem tüütu, kui okstega või kilpjalgade (bracken, sõnajala) kimbuga vehkimine.
Kui kaubandusest otsida, on toote nimi Deer fly patches ja meil Kanadas müüvad neid Lee Valley, Home Hardware ja Home Depot.
Interneti otsing annab teada, kust teie lähedal neid võib soetada.
Isiklikult ei ole veel proovinud, aga huvitab, kas Kotkajärve töötoas olev tavaline vana kahepoolne kleeplint ka töötaks.
Müügiloleval toode on immutatud mingi meelitava, kleepuva spetsainega, mis samas ei pidavat olema mürgine ega ebameeldivalt lõhnama ning kestvat mitu päeva.
Veidi leebem keele sõlmeajaja, kui öelda mitu korda järjest “pagari piparkook”, on “kibuna kabuhirm”.
Mul ei ole aktsiaid selles firmas, see lihtsalt tundus paraja sõbraliku teavena, mida võiks edastada lohutuseks kibunatega kimpusolevatele.
Sõna KIBUN õppisin alles nüüd seda lugu koostades.
Pean tunnistama, et Eestis kibunaid eriti näinud ei ole, pigem ikka parmusid, mis on veel suuremad, kui Uue Maailma omad!
Eesti Zooloogia- ja Botaanika Instituut annab teada: “Parmlased on ligikaudu 3 000-liigiline, üle kogu maailma laialt levinud sugukond.
Eestist on leitud rohkem kui 30 liiki parme. Parmud on keskmise suurusega või suured kahetiivalised (kehapikkus 7 – 26 mm).
Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid, väga iseloomulikud on suured eredavärvilised (vöödilised) silmad.
Väga paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest.
Lisaks tavalistele parmudele kuuluvad siia sugukonda veel ka kibunad (Chrysops) – läbipaistvate, ent kirjude, tumedate laikudega tiibade ja kirjude, täpiliste silmadega väga valusalt hammustavad loomad ning sõgelased (Chrysozona) – väikesed hallikirjude tiibadega väga tavalised parmud.”
(Tore nimi, sõgelased. Sõge tähendab: loll, rumal, segane, arutu, meeletu, põrguline, pimeloom, ka pime, nägemisvõimetu.
Selle parmu teine nimi ongi pimeparm. Ei tea miks, kas silmad paistavad vast sellised. Aga hullumeelsed tunduvad nad looduses viibijale olevat küll.)
“Parmud tegutsevad ainult päeva ajal, ööseks poevad nad peitu,” lisab Zooloogia- ja Botaanika Instituut.
Rahvakeelest on tuntud tütarlaste kurtev ütelus heinaaja kohta: “Päeval palav ja parmud, öösel sääsed ja poisid.”
Seda ütles ka minu Memm omal ajal Kotkajärvel, kui mul polnud heinaajast halli aimugi.
Emaseid parme ja kibunaid ei meelita siiski vaid tütarlapsed.
Neile meeldib liikumine, läikivad pinnad, süsihappegaas (carbon dioxide) ja soojus.
Sellepärast nad jälitavad isegi autosid, rääkimata ratturitest, jooksjatest, matkajatest ja vee peal liikujatest, kelle hingeõhus on süsihappegaasi ja kellel on veel üks ründajatele meeldiv koostisosa: higi.
Fotololeva Lucy vanavanaema gaider Alice Kullango oleks Kotkajärve laagrites sellest putukatõrjevahendist kindlasti lisarõõmu tundnud, kuid tol ajal olid laevad nagunii veel puust ja gaidid-skaudid rauast.
Riina Kindlam
