Noor maalikunstnik Viido. Autori foto
Olen hakanud jälle tõsiselt tegelema maalimisega ja aeg lausa kaob käest. Panen puud pliidi alla ja munad keema ning ärkan alles siis, kui munad on juba põhja kõrbenud, vesi potist kadunud ja puud pliidi all põlenud. Muidugi ajab see segadusse ja on häiriv, aga samas on hea teada, et oled lasknud oma loovusel lennata.
See ei tähenda muidugi, et kõik, mida ma teen, on suurepärane, aga tegutsemine ise seda siiski on. Olen veetnud päevi maalides ja olnud seda tehes väga õnnelik, aga ühel hetkel olen kõik maalitu lõuendilt maha nühkinud ja alustanud otsast peale.
Minu jaoks on olnud suureks avastuseks Youtube, sest olen sealt saanud abi, kui olen olnud hädas. Youtube ´i pead ainult kirjutama otsingusse märksõna, mis sind huvitab ja sinu ette tuleb kilomeetripikkune loetelu asjust, mis sind mitmel moel aidata võivad.
See võib väga kergesti sind heidutada, kui avastad, et on tohutult palju talendikaid inimesi, kes maalivad nii hästi, et teevad silmad ette isegi Rembrandtile.
Ma lähen hauda, ilma et ma oleksin maalinud meistriteost, millest ma olen unistanud, aga ma pean teekonda tähtsamaks kui sihtmärki, sest sihtmärgid on kõik ühesugused. Nagu on öelnud Sartre: „Elu on bussireis hällist hauani, kõik muu on võitlus istekohtade eest.“ Elus on seega tähtis tunda end mugavalt ja nautida reisi.
Hiljuti loetud Richard Dawkinsi raamatus „The God Delusion“ („Jumala mure“) on kirjas: „On midagi infantiilset eelduses, et kellelgi teisel on kohustus anda sinu elule tähendus … Tõeliselt täiskasvanulik vaade on seevastu see, et meie elu on nii tähendusrikas, nii täiuslik ja nii imeline, kui me ise seda teeme.“
Olen kuskilt pärinud soovi ja vajaduse maalida, võibolla sellepärast, et mu isal oli see tugev tahe olemas, aga ta ei saanud seda teha, kuna tal oli Parkinsoni tõbi.
Umberto Eco kirjutab, et kogu maailm on unikaalne, kahjutu mõistatus, mis on muudetud kohutavaks meie hullumeelse katsega interpreteerida seda, kui peituks selles tõde.
Kunst ei valmista kellelegi valu, seepärast ma arvan, et on tore, kui keegi pühendab oma energia kahedimensioonilisele illusioonile, mis võib vahel teistele rõõmu valmistada.
Minu kangelane, kellest ma väga lugu pean, Christopher Hitchens, kirjutab, et umbes kord või kaks korda kuus on ta avalikus arutelus nendega, kelle jaoks on oluline üleloomulike olendite heakskiitmine. Ta ütleb, et loodusmaailm ise on piisavalt imeline. Kuidas ta sel juhul leiab elu mõtte, on temalt küsitud. Kuidas saab pelgalt materialistlik hing, kellel ei ole ootusi tulevase elu suhtes, otsustada mis, kui üldse, väärib hoolimist? Sellist küsimuse asetust peab ta solvavaks ja patroneerivaks. Eneseaustus ja soov austada teisi on olulised.
Elu, mis jagab kasvõi natuke sõprust, armastust, irooniat, huumorit, vanemlikku hoolt, kirjandust ja muusikat, ei saa olla mõttetu.
Viido Polikarpus