Kristel Vilbaste
[email protected]
Oktoobri alguses tähistatakse Eestis pidulikult õpetajate päeva, lapsed lähevad kooli peod lilli täis ja toimub uhke gala parimate õpetajate autasustamiseks.
Aga kohe laob meedia välja hulgaliselt vastukäivaid fakte.
Muidugi ei jäeta iial rõhutamata, et Eesti on juba 15 aastat PISA-testides maailmas väga kõrgetel kohtadel.
See on siis ülemaailmne teadmistekontroll 15-aastas-tele iga kolme aasta tagant, et hinnata maade koolisüsteemi ja õpilaste teadmiste taset.
Ja tõepoolest, 2018. aastal olid Eesti õpilaste teadmised ja oskused loodusteadustes, seda siis füüsikas, keemias ja bioloogias maailmas neljandal kohal, matemaatikas kaheksandal.
Ainult mõned Aasia riigid on meist eespool.
Lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes oleme aga Euroopas koguni esimesed. Uhke, eks!
Ja siis saabub kohe uudis sellest, et meie õpetajad on ühed vanimad Euroopas, kõige rohkem on õpetajaid vanuses 50-59.
Kusjuures kümme aastat tagasi oli selleks vanusegrupiks 40-49.
Hoiame siis pöialt, et kümne aasta pärast ei oleks suur osa koolides töötavatest õpetajatest 60-69 aastased, sest ülikoolid kurdavad, et noori õpetajakoolitusse ei tule, õpetajana ei saa ka töötada pelgalt bakalauruse 3-aastat õpet läbides, vaid õpetajal peab lõpuks olema siiski magistrikraad.
Noored õpetajad aga omakorda kurdavad, et koolitöö on väga raske, sest õpetajate õigused jäävad koolis aina väiksemaks, õpilaste omad aina kasvavad.
Kõige hullem olevat aga digiühiskonna suhtlus, sest iga halva hinde või märkuse tõttu kirjutavat või helistavat lapsevanem kohe õpetajale ning pärivat kasvõi südaöösel aru.
Uusi õpetajaid tuleb ülikoolidest aga vähe.
Praegu koolides töötav suurim vanusegrupp on aga see, kes nõukogude aja lõpul sunniviisiliselt kooli tööle suunati.
Paljud neist töötavad mitme kohaga ka väikestes maakoolides, kuhu noored minna ei taha.
See töö on niivõrd raske, aga ma usun, et keegi vanakooli õpetajatest ei loobuks praegu enam vabatahtlikult.
Sest õpetajatöö oli ja on tegelikult huvitav ja südantkosutav.
Aga kindlasti ei ole ta majanduslikult eriti tasuv, sest kuigi keskmine õpetajapalk tundub kohati kõrgem muudest ametitest, on selle taga ka väga pikad päevad, sageli töö ka nädalavahetusel.
Ja praegune valitsus otsustas millegipärast külmutada ka järgmiste aastate õpetajate palgatõusu.
Lisan veel ühe põneva fakti meie õpetajate kohta, nimelt on meil kõige pikem suvevaheaeg.
Kaks kuud suvepuhkust oli ka varem tõsine motivatsioon õpetajaametit pidada.
Ja hoolimata aegajalt käivituvale mõttearendusele, et me peaksime samuti 15. augustil kooli minema nagu naabermaa Soome, siis pole see teoks saanud.
Mõnevõrra on suvist koolivaheaega lühendanud veebruarilõpu “suusavaheaeg”, mis sel aastal oli paljudes maades, ka Eestis, üheks koroona-käivitajaks, mis sunnib koolipinkide vahel vaevlema Eesti suve kõige ilusama nädala, juuni alguse pikkade valgete öödega aja, mil loodus on täis kasvamis- ja avastusrõõmu.
Need neli uudist korduvad peaaegu igal aastal, aga kolmel viimasel on kindlasti tugev seos meie õpilaste heade loodusteadmistega.
Meie vanem õpetajaskond on äärmiselt tark ja nad on veel sellest põlvkonnast, kus õpilastelt nõutakse ka teadmisi ja kus lisaks internetipildile viidakse lapsi tunnis metsa, näidates neile, kui teravad on päris kuuse oksad ja miks siil ei jaluta ringi õun kukil.
Ja keemia ja füüsika katseid tehakse päriselt, andes neile elulise tähenduse.
Imelikul kombel on mu enda elu esimene mälestus seotud keemiaga.
Mu ema oli keemiaõpetaja ja pool sajandit tagasi andis ta lisaks gümnaasiumile tunde ka õhtukeskkoolis ning ühel õhtul läksime isaga emale kooli vastu.
Tund polnud veel lõppenud ja korraga käis hirmus pauk.
Kui klassi jooksime, siis sain oma mällu ka uue sõna – paukgaas.
See oli päris.
Kuigi nüüdseks on mõnes koolis keemiakabinetid kaotatud, siis tehakse neid taas jälle juurde, sest loodushariduse väärtustamine telesaate Rakett69 läbi on kasvatanud laste ja lastevanemate huvi.
Ja positiivne on see, et meie õpetajad praegu, kus iga tegevust peetakse lastele üliohtlikuks, seda teha võtavad.
Ja vahva on see pikk koolivaheaeg, mil lapsed on maakodudes.
Eriti tänavune koroona-aasta viis lapsed taas tegelikkusesse.
Kusjuures suvevaheajal ei kehti lastele seatud ohutuseeskirjad – et kooli nuga kaasa võtta on absoluutselt keelatud, sest siis kaebaks keegi kohe õpetaja peale, kuidas ta nii ohtlikku asja kooli tuua lubas – siis maakodus võib lasteseltskond päev läbi noaga nokitseda või saagida, kirvega vehkida ja tuld teha.
Paraku ei ole kõigil lastel maakodu, aga läbi mitmete projektide saavad ka linnalapsed maale just nagu 1930ndatel, kui Eestis oli projekt linnalaste suveks taludesse saatmiseks või nõukogude ajal töömalev kolhoosipõllul, kus kuu aega mõnes koolimajas elades ja ise süüa tehes õpiti hulgaliselt kasulikke teadmisi.
Kui küsisin ühe ülikooli õpetajakoolituse õppejõu käest, mis teeb meie lapsed kõige targemaks maailmas, siis vastas ta, et kiida meie loodusteaduse õpetajaid, nad on tõesti tublid.
Ja me ei peaks pidevalt arutlema, kas meie õpetajad on liiga vanad ja saavad liiga palju palka ja neil on liiga pikk puhkus, vaid võtma seda kui Eesti riigi eduvalemit.
Pikk ja elukestev õpe teeb õpetajast väärtusliku õpetaja.
Vääriline tasu suure palga näol tarkade laste koolitamise eest võiks olla aina edasiviiv.
Pikk puhkus suvel ning seeläbi õpetajate enesetaastamise võimalus toob sügisel kooli särasilmse ja teotahtelise õpetaja.
Ei teeks ka paha iga viie aasta tagant õpetaja palgaline enesetäiendusaasta nagu Vahemeremaades.
Ja sel pikal vaheajal on ka õpilastel vabadus areneda kooskõlas loodusega, erihuvide arendamine tagab meile ka edaspidi maailma targima rahva tiitli.