Ajakirja Global Estonian kaanefoto, autor: Harald Leppikson
Taju on tähtis, kuid taju põhineb mõistmisel. Inimajul on võime näha kujundeid ja see võib olla ainuke asi, mis eraldab inimest loomast.
Võibolla mustri või kujundi otsimine on tõeline kurja tundmise puu, mille viljade söömine viis Aadama ja Eeva paradiisist väljasaatmiseni.
Teisisõnu – teadmised ei ole alati jõud, vaid teadmisest võib vahel saada ka needus.
Hommikust päikesetõusu võib kunstnik näha erksate värvide kontrastina.
Madrus aga vaatab sellele hoopis teise pilguga, tema paneb tähele hoiatust, mille järgi punane taevas öösel toob talle rõõmu, aga hommikul on see hoiatuseks, et läheneb halb ilm.
Seega saab kunstnik sel päeval inspiratsiooni, aga meremehel tuleb töövaba päev.
Kujundite nägemine võimaldas aastatuhandeid tagasi inimesel vaadata taevasse ja näha pilvedes kellegi nägu või looma kuju.
Koopaseinad võisid talle meenutada mingeid äratuntavaid kujusid või asju, mida ta sai kirjeldada, kasutades põlenud puutüki otsa nagu kriiti, ja nii sündiski kunst. Ma arvan, et kunst on püsiv, aga loodus seda ei ole. Kunst on vahend looduse hingestatuse ja olemuse tabamiseks.
Religioon on alati olnud suureks lohutuseks inimkonnale. Religioon selgitab kõike: miks me elame, kus me elame, miks me sureme ja mis juhtub pärast surma. See on lohutav, sest miski ei aja rohkem segadusse kui teadmatus, kui me just ei usu ütlust, et teadmatus on õndsus. Samas oleme kõik kuulnud öeldavat, et liiga palju teadmisi võib lõppeda surmaga.
Ma veedan palju aega lugedes või vaadates telerist arutelusid ning uudissaateid, mis puudutavad maailmas toimuvaid sündmusi. Vaadates ajaloo- või loodussaateid olen mõelnud, et see on inimkonna ajaloos esimene kord, kui üks lihtne vanem mees, kes elab väikeses kogukonnas ühes Kirde-Euroopa riigis saab seda teha. Mul on piiramatuid vahendeid, et uurida iga teemat päikese all! Ei Einsteinil, ei Voltaire´il, isegi mitte Leonardo da Vincil polnud nii rohkesti teavet, kui on minul ühe arvuti hiirekliki kaugusel!
Samas ei ole mina suutnud teha ära murdosagi sellest, mida suutsid nemad. Võibolla oleme me teabehulgast üle ujutatud? Teave on rikkus, mida vähesed meist oskavad hinnata. Nagu puhas vesi, mille haruldusest ei saa me siin Eestis nii sügavalt aru, kui saadakse riikides, kus vesi on juba saastunud või on seda piiratult. Orjadele ei õpetatud omal ajal kirjatarkust, kuna see oleks andnud neile mõtlemisainet.
Mis juhtuks, kui absoluutselt kogu info oleks meie käeulatuses? Kas me muutuksime targemaks või teeks see meid hoopis tuimaks? Kui ma mõtlen, kui palju tunde olen ma oma elust raisanud televiisori ees istudes ja sisutühje saateid vaadates, siis meenutan ma endale primitiivset inimest, kes istus samamoodi lõkke ääres ja vahtis tulle. Teleriekraani hubisev valgus ongi nagu lõkketule paiste.
Ma ei taha enam minna välja loodusesse, et puid maalida. Üha meelsamini vaatan ma puu pilti arvutiekraanilt. Varsti tundubki arvutiekraan tõesemana kui naturaalne loodus teispool koduakent. Ka veedan ma rohkem aega oma Facebooki sõpradega kui naabritega.
See kõik paneb mind muretsema.
Viido Polikarpus
