Ma olen elanud Lõuna-Eestis Kurenurmes juba neli-viis aastat. Mu elu käib kindla rütmi järgi ja ma elan nii, nagu elati vanasti.
Ainuke kehaline harjutus, mida olen viimasel ajal teinud, on olnud ahjupuude tuppa toomine. Kui ma veel pealinnas elasin, siis käisin jõusaalis ja kõndisin seal lindi peal iga päev mitu miili maha. Nüüd ei viitsi ma enam treppegi kasutada, ka linna kortermajas sõidan mõned korrustevahed ikka liftiga. Ma räägin Helile, et ma ju maksan selle lifti kasutamise eest, aga ta ei kuula mind ja ei kasuta kunagi lifti.
Jõusaalis meeldis mulle väga. Pärast tunnikest harjutusi läksin ma kahekümneks minutiks solaariumisse, sealt kolmveerandtunniks sauna. Jõusaali jõudsin tavaliselt kella 7 ajal hommikul ja Eesti Majja pärast seda kell 10. Iga päev mõtlen ma sellele, et mõne aja pärast alustan kas jooksmise, suusatamise või vähemalt kõndimisega! Aga ikka kummitab mind see – küll ma homme alustan!
Ühel päeval tuli minu naabritüdruk Kristin pärast kooli minu juurest läbi koos oma õe ja vennaga. Ta rääkis, et on väga närvis, sest teda ootasid ees ujumisvõistlused. Kinnitasin talle, et närveerimine on hea märk, hoopis hullem on, kui oled tuim võistluse suhtes. Närvid pa-nevad adrenaliini tegutsema ja lõpuks sa ei usugi, mida kõike sa oled võimeline saavutama. Kristin pidi võistlema nendega, kes treenivad iga päev paar tundi, tema saab seda teha vaid korra nädalas.
Kristini ema rääkis, et tema vennanaine, kes elab Tallinnas, ei pea muretsema, kuidas tema lapsed ühest kohast teise treeningutele või huvialaringidesse jõuavad, sest linnas on trammid ja bussid ja trollid, mis viivad, kuhu vaja. Aga maal jällegi on lapsel odavam ringides käia ja oma huvialadega tegelda. Enamasti on hinnaks vaid bensiini hind, et laps autoga pärast kooli ringidesse viia.
Ma olen juba unustanud, kui kallis see kõik on ja kui palju aega võtab! Minu kolleegil Energy Smartis, Tõnu Jõgil on viis last, kõik alla 12-aastased! Millal iganes ta minu juurest läbi astub, kiirustab ta juba minema, sest kord on vaja üht last kuskilt tuua ja kord teist kuskile viia. Ja nii iga päev, iga nädal.
Olin päris üllatunud, kui Kristin kutsus mind ka ujumisvõistlusi vaatama. Küllap ta tahtis, et keegi tema poolt oleks ja teda ergutaks peale ta oma ema.
Enne ärasõitu andsin oma koertele supikondid ette. Mul on üks uus kutsikas lisaks kahele koerale, ta nimi on Muki, ta on tohutu suur Abhaasia lambakoera kutsikas. Pätu, Tommi ja Muki jäidki sel ajal, kui ma oma Ladaga õuest välja sõitsin, õnneks oma kontidega tege-lema.
Meilt on Väimela tervisekeskusesse, kus võistlused toimusid, viisteist kilomeetrit. Ma polnud seal kunagi enne käinud. Enne võistluse algust tutvustas Kristini ema mulle kogu keskust. Sealses 25-meetrises ujulas peaks olema mugav alustada minulgi oma treeningutega. Suvi on käes enne, kui sa sellest arugi saad, oleks tore end selleks ajaks paremasse vormi ajada. Ka hind ei ole midagi mõistusevastast – 1.50 eurot kord, kui võtad kümne korra kaardi, mida võid kasutada kahe kuu jooksul.
Katsusin Kristinist teha ka mõned fotod enne võistluste algust soojenduse ajal.
Lõpuks oli aeg 100 meetri vabastiilis ujumisvõistluse alustamiseks. Kristin ujus tõesti hästi, aga kaotas väärtuslikku aega, kui jäi esimese pöördega natuke hiljaks. Aga ta suutis jääda rahulikuks ja lõpetas võistluse teisena! Me olime tema üle väga uhked. Mine tea, mida see tüdruk veel saavutada võib!
Väike Kristin oli mulle heaks eeskujuks. Ehk võtan end siiski kokku ja hakkan ka rohkem oma tervise peale mõtlema ning ennast liigutama!
Viido Polikarpus
