Kolleegid Vaba Eesti Sõna toimetuses tegid kahtlemata õigesti, kui pühendasid leheruumi meie hulgast 6. aprillil lahkunud lauliku ja muinasjutuvestja Mikk Sarve mälestusele.
2018. aasta algus on kahjuks ebatavaliselt valusasti läinud, mis puutub hiljuti manalasse varisenud tublidesse eestlastesse. Antud juhul pean silmas kolme isast tegelast, kellele taevaisa oleks võinud siiski rohkem aastaid anda. Lisaks targale ja südamlikule Mikk Sarvele on lõppenud ka Andres Ammase ja Raivo Kalamäe maised teekonnad koos võitlustega, mida nad siinsetes oludes pidasid.
Raivo Kalamäe (18. august 1919-17. märts 2018) oli 40. Eesti Politseipataljoni ja Eesti Diviisi võitleja, kes pääses pärast sõda Austraaliasse ja oli Haridusministeeriumi nõuniku Tiia Raudma kasuisa. Nii nagu Sarv, oli ka Kalamäe hea südamega ning hooliv eesti inimene. Andres Ammas (25. veebruar 1962 – 4. aprill 2018) oli aga ajakirjanik ja poliitik, kes kuulus Vabaerakonna rajajate hulka. Ka Ammast peeti arukaks ja südamlikuks isikuks. See, et just need kolm nagu ühe ropsuga minema kutsuti vajutab valusavõitu pitseri käesoleva aasta nüüd just parajasti saabuvale kevadele.
Lähen nüüd aga tänase peateema ehk Eesti pehme jõu või siis nn pehme võimu küsimuse juurde. Pehme jõud on USA politoloogi Joseph Nye uudisfraas, tähendamaks diplomaatiliste vahendite (ja teiste mittemilitaarsete “tööriistade”) kasutamist poolehoiu saavutamiseks rahvusvahelisel areenil.
Suurtel ja keskmistel riikidel on ka kõva jõu vahendeid oma arsenalides, Eestil ja teistel Balti maadel – kärbeskaallastel ehk kääbusriikidel siis – tundub olevat üksnes pehme jõud, tarkus ja sarm, millega me teisi teoreetiliselt võluda ja mõjutada suudaksime. Mõtlen siin endiselt Balti presidentide ja nende õukondade hiljutisele külaskäigule Washingtoni ja veel teistesse riikidesse.
Ma ei saa öelda, et kadestaksin Balti riikide tippdiplomaate viimase aja rahvusvahelistes oludes. President George Bush noorema pilk oli ju fokuseeritud peamiselt võitlusele islamistidega (ja see fookus pole hiljem Washingtonil oluliselt nihkunud), Barack Obama ei olnud eriti tegude mees ja praegune USA juht on kõige suurem isolatsionist Thomas Jeffersonist ja Woodrow Wilsonist saadik. Küll selle erinevusega, et Jefferson ja Wilson ei olnud ega saanudki olla Vladimir Putini imetlejad.
Tuleb nõustuda Tallinna ülikooli lektori Catyln Kimaga, kes väljendas arvamust: “Oluline pole niivõrd see, (mis Balti riikide ja USA tippkohtumisel toimus), vaid lihtsalt fakt, et kohtumine üldse aset leidis”. Õigemini on tegelikult ikka oluline küll, mis toimus, kuid igatahes on tervitatav, et Balti riigid said sõna sekka öelda enne Venemaa ja USA juhtide mõeldavat kohtumist.
Ei tundu, nagu Kaljulaid, Raimonds Veijonis ja Dalia Grybauskaite oleksid meie regiooni naasnud suurte võitudega. Suur võit oleks tähendanud näiteks praegustest palju tõhusamaid julgeolekugarantiisid Baltikumile, mida tegelikult vaid USA on suuteline pakkuma (Suurbritannia raskerelvastus näiteks on arvestatavas osas ajast ja arust).
On vaja, et Washingtonis ja Brüsselis lõpetataks jutt toetumisest mingisugustele väljaspool Balti riike asuvatele pooleldi mütoloogilistele kiirreageerimisvägedele ja kui vähegi võimalik, tuleks luua lääneliitlaste alalised garnisonid Eestis, selle asemel, et oleneda kentsakavõitu ja Venemaale meeldida püüdvast ning halvimal juhul koguni ära langeda võivast lääneriikide (külalis) sõjaväeüksuste rotatsioonist.
Grybauskaite tundus temale iseloomulikul viisil kõige südikam julgeolekutagatiste küsimuse esiletõstja olevat. Kui lätlane Veijonis mõjus neist kolmest kõige kohmakamalt, siis Eesti presidendil olid kõige paremad nõustajad ja kõnekirjutajad, mis puutub Ameerika meediale esitatud strateegilistesse sõnumitesse. Kaljulaid rääkis ameeriklaste ja eestlaste ühistest väärtustest, ja tema jutt sellest, et Balti riigid ei asu kurjuse, vaid USAga koos headuse teljel, oli suhtekorralduslikult lausa geniaalne. Kõik kolm Balti presidenti võiksid käia aga järelaitamistundides, mis puutub nende inglise keele oskamisse. Üks asi on paberilt edukalt lugeda, teine on vallata kõnet vabalt. Arva mida tahad Toomas Ilvese muudest isikuomadustest, aga erakordselt hea inglise keele valdajana oli Ilves omal ajal õige mees õigel kohal.
Balti riikidel pole sisuliselt mittemingisugust kõva või siis teisiti öeldes ei mingit kineetilist jõudu ega mõju, peaaegu nagu Michael Jackson, kui too laulis millalgi “I’m a lover, not a fighter”. Pehme jõud tähendab seda, et suudad end vaatlejate silmis atraktiivseks teha tänu oma kultuurile, poliitilistele ideaalidele ja poliitikatele. Hollandi asjatundja Michael H. Van Herpen on kirjutanud: “…teised on siis “sunnitud” oma eesmärke ümber seadistama, kuna tunnevad sümpaatiat meie vastu, ja võtavad meie taotlused tänu sellele ka omaks”.
Kersti Kaljulaid tundus Washingtonis siis õige puu all haukumas olevat, Balti riigid peaksid aga palju rohkem rõhku panema inglise keele õppele, mis meie diplomaatidesse puutub, sest tee
teiste rahvaste südametesse läheb erakordselt heade kommunikatsioonioskuste kaudu, olles “saladus” millest näiteks hollandi kaupmehed ja skandinaavia diplomaadid juba ammu akuutselt teadlikud on olnud.
Donald Trump on igatahes oma otsustes ja töömetoodikas ebatavaliselt suhtluspõhine inimene ja on igati hea, et president Kaljulaidil ja kaaslastel õnnestus rada Valge Maja ukse juurde nö sisse tallata.
Jüri Estam
