27. veebruari õhtul sai alguse üks järjekordne Tallinn 2011 kultuuripealinna projekt, mida võib siiani pidada kõige enam tähelepanupüüdvaks. Kõige naljakam on asjaolu, et mina, Tallinnas elav kultuurisõber, sain teate sellest Whitehorse Yukonist. Vaat, sellises ajastus me elamegi. Kanada kaugpõhjas elav täditütar Evi saatis e-posti, et vaata sina ka mis Vabaduse väljakul toimub… Järgmisel päeval hakkas uudis levima kui kulutuli. Minagi küsisin tuttavatelt kunstiinimestelt: "Kas sina lähed ka mulli istuma?"
Kolmenädalane istumisgraafik on peaaegu täis. Kuigi, ega seal istuma peagi. Inimestest puudust ei tule, kellega suhelda saab, nad on lihtsalt teisel pool klaasi. Kunstnik Kai Kaljo juba filmis seest vastu. Fotograaf-kunstnik Mark Raidperelgi oli fotokas väljapoole, teistele fotoaparaatidele vastu suunatud. Enamik inimesi loeb. Mõnedel on sülearvutid lahti ja haaravad vaja-dusel mobiiltelefoni. On ooperisoliste ja näitlejaid, kirjanikke, kuraatoreid ja dramaturge. Kõik nad kingivad installatsioonile elu, hommikul kella 7st keskööni välja. Ja neid võib jälgida üle terve maailma, kui istuda arvuti taha ja avada interneti.
Säärane infolevitamine, nt. liikluskaameratega või ilma-teatejaama filmikaameratega ei olegi enam uudis. Eestis on hiljuti suurt huvi tekitanud ka kotka- ja kurepesa servale paigaldatud looduskaamera ning talvel metsloomade söögikoha veerele püstitatud kaamera, mis annab otseülekandes pilti metssigade piknikust kõigile kõikjal. Järgnevatel nädalatel, toksides sisse aadressi www.objekt2011.ee võite jälgida neid, tänu kellele meile on aus õigus kanda käesoleval aastal kultuuripealinna tiitlit. Kupli taga on ekraan, kus kirjas, kes parasjagu suves viibib. Arvuti teel tuleb vaadata nimekirja "Täna objektis" ja arvestada kellaaega.
Projekti sissejuhatavat lühivideot tasub ka You Tube'is vaadata. (Otsingu-lahtrisse tippida Objekt 2011.) Seal saab kuulda-näha ettevõtmise inspiratsiooni ja iva Eesti kultuuritegelase Arthur Valdese võrratult iroonilise mõttevahetuse näol, kantud ette ja salvestatud Pariisis varajastel 1930ndatel:
"Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad, ei päikesepaistet. Lihtne on sestap ka Eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival."
Teile kirjutades vaatan samaaegselt arvuti teises nurgas kuis dirigent Aarne Saluveer sokke taas jalga paneb. Päike paistab ja kadakad tema ümber heidavad mõnusaid varje murule. Tema ümber on näha veel mõningaid liikuvaid varje (ümmargusi, talverõivastesse mähitud uudistajate omi) ning nende jalgu. Objekti Facebooki lehelt uurisin fotojäädvustuste tagasivaates, et moekunstnik Hanna Korsar õmbles kohapeal kleiti, filmirezhissöör Jaak Kilmi (kes oli Toronto Eesti dokumentaal filmifestivali EstDocsi 2009 moderaator) viibis läinud õhtul objektis koos pisitütrega ning et teatri- ja kostüümikunstnik Mare Raidma kavatseb täna õhtul kohale tulla koos "kodustatud lambatallega". 2. märtsil kell 14.00 kuni 15.00 oli lamamistool tühi. See oli kummardus lahkunud raamatugraafik Jüri Kaarmale (26.04.1950 – 26.02.2011), kelle mälestuseks põles küünal tema kujundatud teoste kõrval.
Filmirezhissöör, teatrikunstnik ja muusik Hardi Volmer jahutas end ajalehega lehvitades. Ilmselt on sees harjumalt soe, või kas kütab kuumaks ebatavaline rohke tähelepanu Eesti kunstitegijatele, kes harjunud omaette nokitsema? Nüüd saabus lillelises suvekleidis kaunis skulptor Kirke Kangro. Ta loeb ja muudkui muigab endamisi. Tahaks ise ka suvemulli, "õitsema sel igaval liival" keset talve. Tore, kui mõeldakse välja asju, mis nii paljudele korda läheb ja hea tuju tekitab. Piiluge kindlasti teiegi!
Riina Kindlam, Tallinn
