Olla 50 aastat okupeeritud on pikk aeg. Nii pikk, et normaalsed instinktid võivad rahval nõrgeneda ja isegi hävida. Nii pikk, et ei kodu-eestlased ega pagulased polnud valmis adekvaatseks tegutsemiseks perioodil, mis algas Mihhail Gorbatšovi võimule tulekuga NSV Liidus.
Lüüsid avanesid täiega 19. augustil 1991, mil Boriss Jeltsin ronis Moskvas tanki otsa ja mõistis riigipöörajate tegevuse hukka. Normaalne käitumine tema poolt!
Sellele järgnevalt oli Edgar Savisaare ja tema meeskonna käitumine meie naaberriigi terroriorgani KGB suhtes Eesti riigi ja rahva huvide seisukohalt aga otseselt ebanormaalne.
Deliiriumi ajastust ja huvide reetmisest
Esimesel pilgul tundub raamat “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” olevat kirjeldus perioodist, mil Eestis valitses korralagedus, aga nii väljendada oleks kergekäeline selle supi meile keetnud tegelaste vastutusest vabastamine. Harri Mägi pole teinud vähemat, kui kirjeldanud meile sihilikult tekitatud katastroofi 20 aasta eest. See ei saanud olla lihtsalt möödapanek.
1991 oli meie jaoks mitte ainult suure võidu, aga ka suurte kaotuste aasta, kui Rahvarinnet karjääritegemise taimelavana kasutanud poliitikud kuritarvitasid rahva usaldust. Kui rahvale tehti aprilli.
Oli see taotluslik või mitte, aga enne kaduviku teele minemist jõudis Mägi selle kirjatükiga manada me silme ette seda, kui traagiliselt nõrk ja abitu oli me võime kaitsta tegelikke rahvuslikke huve aastal 1991. Ma ei ütle, et oleme täiesti ise süüdi, sest tol hetkel ei funktsio-neerinud demokraatia Eestis. Mitte, et see funktsioneeriks hästi isegi praegu.
Selle teose ilmumine kujutab endast kainestumise algust, asetades nurgakivi ajalookäsitlusele, mis näitab bütsantslik-kommunistliku valitsemisaja lõppu ja uue aja algust Eestis sugugi mitte nii heroilistes toonides, kui olime siiani harjunud. Laulev revolutsioon võis olla visuaalselt ilus, aga see oli samas ka deliiriumi ajastu. Kui kellegil oli siiani veel alles illusioone Rahvarindest, kes pani meid kõik käsi hoidma ja tõi meile lunastust, peaks see müüt nüüd lõplikult kummutatud olema.
Raamat veenab meid selles, et Eesti ei vaja monumenti Boriss Jeltsinile. Aga see on ka lõpp legendile Edgar Savisaarest ja tema kambajõmmidest kui eesti rahva sõpradest, sest Mägi raamat kirjeldab ei midagi muud, kui Eesti uuema aja kõige suuremat – lausa kolossaalset – reetmist.
KAPO polnud ainus jõustruktuur Eestis
Pole õige lükata KAPOle vastutuse selle eest, kui ülikummaliselt kulges KGB nn. “ülevõtmine” 1991. aasta lõpus. Vastutusest rääkides tuleb põrnitseda Toompead, mitte Tõnismäge. Pealegi oli KAPO tollal arvestatavalt nõrgem kui see praegu on. Ärme laskume detailidesse sellest, kuidas KAPO omal ajal komplekteeriti. See oleks kõrvalekaldumine peamisest.
Lisaks tolleaegsele pisikesele KAPOle oli valitsuse esimehel Edgar Savisaarel käepärast tublisti suuremad Kodukaitse, Kaitseliit, miilits-politsei, aga ka Rahva-rinde turvateenistus jt. Kaitseliit oli küll lindpriiks kuulutatud ja selle relvastus polnud suurem asi, aga mitme organisatsiooni peale kokku polnud need jõustruktuurid päris paljaste kätega ka mitte.
Küsimus pole vaid selles, nagu KAPO esindaja Martin Arpo seletab, kas tema konkreetne asutus oleks suutnud 1991. aasta augustis takistada Eestis tol hetkel väljaviimata KGB arhiivide hävitamist või siis Venemaale toimetamist.
See, kes on Mägi postuumselt ilmunud raamatut KGB tegevuse “lõpetamise” kohta käes hoidnud teab, et see räägib tollal võimul olnud isikute masendavast lodevusest ja hämmastavalt eestivaenulikust käitumisest. Selline “lodevus” ei sünni kogemata.
Miks käsitleda KAPOt nagu see oleks eksisteerinud vaakumis? Tallinnas käivitati 1991 aasta 27. augustil aktsioon KGB ülevõtmiseks suuresti Kaitseliidu baasil, mis aga katkestati. Oli see Edgar Savisaar, Andrus Öövel või keegi teine kes pidurile vajutas, kuid ülevalt see korraldus katkestamiseks tuli, värskelt iseseisvaks saanud Eesti valitsuse poolt. Järelikult: ajaloolastele ja uurivale ajakirjandusele jagub tööd küllaga.
Kuidas oleksid käitunud enesesse uskuvad Vabadussõja-aegsed väejuhid?
Kuidas oleks normaalne eestimeelne valitsus pidanud toimima iseseisvuse meile sülle langedes? Kuidas oleksid käitunud “tüüpilised” Vabadussõja aegsed kindralid? Või need, kes surusid maha punaste mässukatse a. 1924? Sellistes oludes oleks iga normaalne valitsus mistahes kohas maailmas lõpetanud viivitamatult teise riigi luure- ja repressiivorganite tegevuse.
Või soovime me end tõesti ülimalt väetikestena kuvandada, võrreldes teiste riikide ja rahvastega? Mäletan juttu sellest, et tšekistidel olid jah kuulipildujad, aga see ei imponeeri. Moskva riigipöördekatsele järgnenud kaootilises olukorras oleks ilmselt piisanud meiepoolse jõu ja kindlameelsuse demonstreerimisest, kui heast ei oleks aidanud.
Kui milline tahes riik iseseisvub, on teda okupeerinud riigi salapolitsei peakorteri võimalikult kiire ohutuks tegemine selle riigi ülikõrgete prioriteetide hulgas. Rahvarevolutsioonides on repressiivorganeid korduvalt viivituseta likvideeritud. Mitte homme, mitte ülehomme, mitte kolme kuu pärast. Seda ning sidekanalite kaitsmise tähtsust taipab iga koolijüts. Harri Mägi kirjutab aga oma hiljuti ilmunud raamatus KGB tegevuse lõpetamise kohta: “Eesti riik lubas KGB-l oma majas edasi tegutseda ja tagas neile kütte, vee ja elektri” (ja seda veel mitu kuud pärast 20. augustit).
Sellest, kuidas Savisaare valitsus tegi meile külma
Ilmselt on suur osa, kui mitte kõik eestlastest praeguseks hoomanud, et Rahvarinde kunagine tippjuht pole tegelikult see, kellena ta end paista laskis 80. a. lõpus ja 90. a. alguses. Ta võis muidugi tõsta käsi Tallinna lauluväljakul ja end ka lipuga ehtida, aga tollal saavutasid poliitilist populaarsust ikka need, kes sini-must-valget ei peljanud. Kui rahvas tahtis kangesti arvata, et Savisaar on patrioot, ei takistanud ta rahval seda arvamast. Mina aga mäletan hoopis seda Edgar Savisaart, kes ütles, et ükski asi ei ärata ellu Eesti Vabariigi sõjahobuseid, ja Jaak Allikut ütlemas midagi nii roppu Kodanike Komiteede kohta, et ma ei korda seda siin.
Ei oska öelda, miks Harri Mägi läks laia kaarega mööda mitmest olulisest momendist oma raamatus. Pean silmas vahejuhtumiteta kulge-nud KGB kohaliku osakonna hoone ülevõtmist Tartus Vanemuise tänaval 26. augustil 1991 endiste meelsusvangide ja Kaitseliidu poolt, aga ka seda, kuidas Eesti valitsus lavastas Potjomkini küla näilisest kavatsusest hõivata KGB peakorter Tallinnas Pagari tänaval ööl vastu 27. augustit 1991. Ilmselt oli vaja ära hoida, et toimikud ja muu oleksid tõesti “langenud” KL, ja kes teab – mingis ulatuses ka üldsuse kätte.
26. augusti õhtul kogunes mitusada kaitseliitlast võimlasse Tallinnas Rüütli tänaval, mis oli varem olnud ja on nüüd siis uuesti kasutusel Rootsi-Mihkli kirikuna, et sealt edasi liikuda ja võtta üle Tallinna KGB. Mil määral Kodukaitse ja muud struktuurid olid selle petliku operatsiooniga seotud, ja milliseid rolle nad mängisid, selle kohta mul täpsemad andmed puuduvad.
Jüri Estam
delfi.ee
