Jüri Estam
Eestis eksisteerib juba 30 aastat selline poliitiline-juriidiline süsteem, mis kaitseb äraandjaid, roimareid, aga ka muidu probleemselt käitunud ja käituvaid isikuid, nende hulgas nõukogude aastatel idast sisserännanuid, võtmata neid vastutusele okupatsiooniaegsete õiguserikkumiste eest.
Säärane keeldumine tõele näkku vaadata ohustab Eesti julgeolekut isegi tänapäeval.
“Roim” tähendab rasket kuritegu; veretööd või mõrva, kuid võib osutada ka tõsise poliitilise kuriteo sooritamisele.
See probleem tõusis hiljuti viivuks pinnale Eestis, kuigi rohkem nagu “kass ümber palava pudru”. Seda seoses ühe äraandja surmaga siis. 20. juunil lahkus siit ilmast nimelt tšekist Anti Talur – üks tuntumatest KGB töötajatest Eestis.
Taluril ei tulnud kordagi kahtlusalusena kohtusse ilmuda, rääkimata karistuse kandmisest okupatsiooni ajal toimepandud õiguserikkumiste pärast.
Kirjutasin siin hiljuti Vene impeeriumi ühe ohvri (Heli Susi) elust ja surmast. Talurit võiks iseloomustada Heli Susi vastandinimesena.
Talur pingutas ka selleks, et eesti pagulaste üritust õõnestada, olles teiste asjade hulgas värvanud tööle Mart Kadastiku, kes kirjutas propagandaväljaandes “Kodumaa” – peites end küll Jaak Kalju varjunime taha – kaasajooksiklikke tekste maapakku läinud eestlaste kohta.
Üheks KGB ja Taluri märklauaks oli ka Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus.
Summa summarum: KGB Tartu osakonna ülemana töötanud Taluri üheks peamiseks tegevuseks oli meie vastupanuliikumise liikmete jälitamine ja tagakiusamine.
Ei oska ütelda, kas oma karjääri kestel Brežnevit, Andropovit, Tšernenkot ja Gorbatšovi teeninud Talur suri kodus või haiglavoodi linade vahel.
Selge on aga see, et Eestis tegutseb üks suur ja mõjuvõimas seltskond, kes Talurit ligemale 30 aastat kohtumõistmise eest päästis.
Tavaliste kirjutavate inimeste töö ei seisne ametlike süüdistuskokkuvõtete kohtule koostamises, mitte nagu juristid seda teevad.
Küll on ajakirjanikud ja teised läbi aegade juhtinud politsei ja riiklike süüdistajate tähelepanu kuriteokoosseisude ilmsele olemasolule.
Selliseks tööks on eesti meedial aga juba 30 aastat isu puudunud, osalt kuna selles maailmas töötab kompromiteeritud isikuid, nagu näiteks ERRi ajakirjanduseetika (!) nõunik Tarmu Tammerk (ingliskeelse “Kodumaa” endine peatoimetaja).
Massiteabevahendeis töötab olulistel kohtadel ka selliseid isikuid, kelle karjäär algas kuuldavasti tänu sellele, et nad KGB hääletorudeks olnud on.
Kuna neid, meie ajaloo “valgeid laikusid”, on jäärapäise meelekindlusega välditud, pääses Anti Talur ka karistamata.
Kõige rängemad süüdistused Taluri vastu on seotud Mart Nikluse kimbutamise ning vahistamisega, ja eriti veel Jüri Kuke kannatusteteekonnaga, mis lõppes Dr Kuke surmaga Vologdas 1981. a. 27. märtsil.
Ametliku huvi puudumine selle vastu, millist rolli Talur (teiste hulgas) neis saagades mängis, on meie poliitikute, prokuratuuri ja inimõiguste organisatsioonide praak.
See pole õigusriigile kohane ja on ka ebaeetiline, et Eesti õiguskaitseorganid pole huvi tundnud selle vastu, kes vastutas Jüri Kuke hukutamise eest.
Talur ahistas teadaolevalt Enn Tartot, Lagle Parekit, Viktor Niitsood, Lauri Vahtret, Jaan Kaplinskit ja mitmeid teisi. Kõik 1944 kodumaalt “välja söödud” eestlased on samuti Nõukogude repressiivorganite ohvrid olnud. Selline tuli siis nekroloog Anti Talurile.
Tundub paratamatult, et laulev revolutsioon jäi paljuski vaid rituaalseks.
USA ajakirjanik Andrew Higgins kirjutas hiljuti, et Venemaa kogemus pärast kommunismile selja pööramist “pakub meile hoiatava õppetunni”, mis puutub monumentide mahavõtmisesse. Tema jutu moraal seisneb selles, et siltide vahetamisest niisama küll ei piisa.
Ka meil oli Lenini kuju mahavõtmine kompartei hoone eest Tallinnas lõppkokkuvõttes vaid “performative”.
Mitte, et “vabastajate” monumente ei tuleks maha võtta, kuid rituaalsetele žestidele peavad järgnema ka sisulised teod õigusriikluse loomise ja tugevdamise ning patukahetsemise valdkondades.
Hetkeline võitlemine monumentidega ei muuda indiviide ega tervet rahvast iseenesest veel moraalseks ega õiglaseks.
Meenutame kasvõi, kuidas Eesti käitumine erineb Norra ja Prantsusmaa käitumisest pärast nende ühiskondade vabanemist sakslaste ikke alt II MS lõppfaasis.
Saksamaal näiteks võeti denatsifitseerimise ajastul kasutusele viiepalline skaala, liigitamaks Hitleri käsilaste süü ulatust.
Saksamaal pärast sõda oleks Anti Taluri sugust inimest tõenäoliselt liigitatud kas süüdlaseks (kategooria II), mis oleks toonud talle kohese vabadusekaotuse kümneks aastaks, või peasüüdlaseks (kategooria I), millest oleks talle tulenenud kas surmanuhtlus või (arvatavasti) pikemaajaline vanglakaristus.
Parim aeg õigusliku ja moraalse selguse saavutamiseks Eestis on kahjuks mööda lastud.
Sadistid ja represseerijad – nende hulgas isikud meid vallutanud rahvusest – jalutavad endiselt meie seas vabalt ringi, mis teeb Eestis elamise minusuguse inimese jaoks raskesti talutavaks.
Veel palju hullem on see muidugi meie vabadusvõitlejate jaoks, keda Taluri sugused vangistasid.
Need, kes eestlasi füüsiliselt piinasid ja mõrvasid, on muidugi juba mullatoidu peal.
See, et Lääs mõistis formaaljuriidiliselt kohut natside üle, kuid on pigistanud Vene impeeriumi ja Hiina kommunistlike-autoritaarsete roimade suhtes silma kinni, tuleb bumerangina veel tagasi ning mõeldavasti küllaltki varsti, nagu me Hongkongi puhul juba praegu täheldada võime.
Kommunistid opereerivad tänapäeva maailmas “meie” lahkel loal karistamatuse tundega.
Eriti Hiina poole vaadates aiman, et “vist on kuri tulekul”, laenates ühe fraasi Ray Bradbury’lt.
Võinuksime olla heaks eeskujuks kogu maailmale.
Moskva käsilaste vastutusele mittevõtmine on olnud aga Eesti ühiskonna suur põrumine, mis ei näita meid imetlemisväärses valguses, ka mitte järeltulevatele põlvedele.
