Jüri Estam
See, et Covid-19 pole tunginud märkimisväärselt üle Eesti riigipiiri annab põhjust rõõmu tundmiseks. “Elame nagu vanajumala selja taga”.
Nii kirjutas üks Eesti ajalehtedest hiljuti.
Tahan väga loota, et eestlased USAs, olenemata praegustest keerulistest tingimustest seal, on hästi vastu pidamas.
Hoian pöialt kõigile, paljude sõprade ja tuttavate käekäigu suhtes kahjuks teadmatuses olles.
Jäädes alguses kohalikke häid uudiseid pajatama: Eestis on inimestel maru hea meel sellest, et meist on saanud, kasvõi natukeseks, jälle korvpalliriik.
Võrsusime vist kõik suureks teades, et kui kusagil üldse leidub üks tubli korvpalli- ja võrkpalliriik, siis on see Eesti! Ja kergejõustiklased oleme me muidugi ka! Purjetamine ja püssist laskmine – ka need on olnud eestlaste alad.
Võib-olla pisut suusatamist ja malet peale selle ka veel. Ja ennäe imet! Meie meeste korvpallikoondis võitis mõne päeva eest Saku Suurhallis peetud Balti keti karikaturniiril Leedu meeskonda, tulemusega 92:85.
Läks sellest kaks päeva mööda, ja Eesti koondis alistas sarja viimases kohtumises ka Läti 84:67, tulles Eesti korvpalli 100. sünnipäevaks pühendatud turniiri võitjaks.
Kuid nüüd pööran näo poliitika poole, nagu siin tihti juhtub.
Viimasel ajal näeme meedias sageli üht kindlat fraasi kordumas: “Juuli alguses peetud EKRE kongressil algas uus ajajärk Eesti poliitikas”.
Või siis juuli lõppedes: “Seisame uue poliitilise ajastu lävel,” deklareerisid 101 erakond Isamaa liiget, kes asutasid äsja oma partei sees uue ühenduse “Parempoolsed”, käies välja manifesti “Parempoolne valik Eestile”.
Sellest tahab vist midagi kunagise Res Publica ühenduse sarnast uuesti kooruda. Midagi liberaalset, Reformierakonna stiilis siis.
Inimeste keelde tõlgituna tähendab “uus ajajärk” tüüpilise poliitilise partei leksikonis umbes järgmist. “Valmistume valimisteks. Kavatseme teisi parteisid seljatada. Lubame teile maad ja taevast. Andke teie meile valimisjaoskonda minnes kindlasti oma hääl, isegi kui valimised ise on veel alles mägede taga”.
Kui “mäletseda” eesti poliitmaastiku teemat siin edasi, siis Eesti Päevalehe intervjueerija Vilja Kiisler juhtis “Eesti mõtteloo” raamatutesarja eestvedaja Hando Runneli tähelepanu möödunud nädalavahetusel asjaolule, et poliitikutel on viimasel ajal kombeks “rääkida rahvusriigist ning keele ja kultuuri kaitsmisest”.
Sellele reageeris poeet: “Praeguste poliitikute hulgas jäävad meelde askeldajad ja majandusliku kombinatoorika armastajad seltsimehed, kes hakkasid härradeks”.
Meil pole mitte mingi uus konkreetne ajajärk käes – midagi sellist näiteks, nagu valgustusajastu. Pigem valitseb suur teadmatus ja teadmatus inimestele ei meeldi.
Veerand aastat on jäänud presidendivalimisteni Ameerikas, kuid keegi ei tea, kas tuleb tulevik Trumpiga või Trumpita.
Türgi merevägi on Kreekale territoriaalseid pretensioone esitamas ja Türgi juht Erdogan on langetanud nö tsivilisatsioonilisi otsuseid, muutes Hagia Sofia muuseumi tagasi “Ottomanide” mošeeks.
Suurbritannia, USA ja ka Rootsi suhted Hiinaga on viimasel ajal järsult pingestunud, Euroopa aga on nagu kits kahe heinakuhja vahel Hiina küsimuses.
Õigemini-spetsiifilisemalt Euroopa koos Eestiga. Teen siin aga väikese jänesehaagi.
Koroonaviirus langes Euroopa ja Eesti poliitikutele sülle mitte ainult nuhtluse ja needusena, aga ka suure kingitusena.
Vaid Valge Maja USAs ei tundu olevat kasutamas viimasel ajal trükimasinatest tulevaid suuri rahasummasid eriti osavalt ära poliitiliseks omakasuks, nagu FDR ehk president Roosevelt seda omal ajal oma “New Deal’iga” oskuslikult tegi.
Euroopa siinpool ookeani käitub igatahes nagu pank, usurpeerides seega kahjuks pankade kunagise rolli.
Brüssel kavatseb kinkida oma majandusasju (nagu ikka) käpardlikult ajanud itaallastele suuri summasid Euroopa maksumaksjate raha, ja teistele lõunaeurooplastele ka.
Seda esmajoones tänu sakslanna Angela Merkeli ja prantslase hr Macroni pealekäimisele.
Merkel ise kinnitas küll veel alles hiljuti, et ta sellist asja ei tee, kuid sellel poliitikast varsti lahkuval daamil pole enam midagi kaotada.
Nähtavale tuli, et Saksamaa koos väikevenna Prantsusmaaga asub Euroopa valitseja rollis, olles “esimene võrdsete hulgas”.
Kuid me ei tea veel, kes saab olema Merkeli järglane tema enda kodumaal.
EL on alati kippunud toimina kui sakslaste heaolu garanteeriv aparatuur.
Teiste Euroopa riikide enamusele mõõdetakse lusikaga suhkrut ehk rahasüste kõnesolevatest suurtest laenusummadest, mida “rabattideks” nimetatakse. Ka Eesti saab suure lusikatäie magusat. Tulemuseks on ikka sakslased juhtrollis.
Paljud Euroopa ärijuhid mõtlevad tihti Hiina turgudele.
Tegelikult on paljuräägitud Rail Baltic, mis nüüd nähtavasti tõesti tuleb – tänu Euroopa kosmiliselt suurtele dotatsioonidele – osa suurest Euroopa koloniaalprojektist, kui laenata kirjandusteadlase Maarja Vaino sellekohaseid sõnu.
Projekt, mis hakkab Hiina ja äkki ka Vene kaupa ja toormet Rotterdammi hiigelsadamasse ja samast sadamast Põhja-Norra kaudu vedama.
Eesti ise on aga jupike, mis asub alati suurte kaubateede ristumiskohas, nii lääne-ida kui ka põhja-lõuna teljel.
Pole selge isegi see, kas me vähemalt mingit nimetamisväärset tolliraha Rail Balticu pealt saada võime.
Ka Toompea laenab lähiaastatel koroonaviirusele viidates kõvasti raha, mis annab koalitsioonierakondadele – lisaks majanduslanguse ajal väidetavasti-hädasti vajaminevatele rahalistele stiimulitele – hea võimaluse meelisandide laialijagamiseks, peamiselt ikka oma soosikutele.
Eesti Panga töötajad võivad ju tähelepanu juhtida sellele, et paratamatult tõusevad maksud tulevikus, kuid see läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Asjatundjad ennustavad: mõne aasta pärast saabub üks uus laenuvõtmine teise järele, mis jäetakse tulevaste põlvkondade mureks.
Demograafilistest trendidest aga vaikitakse.
Kas pole siinkohal tegemist püksipissimisega, mis tekitab küll hetkeliselt veidralt sooja tunde, mis jääb paratamatult üürikeseks?
