Kristel Vilbaste
Kui ma esmaspäeval pidin kirjutama Postimehele lugu sellest, mis Eesti looduses parasjagu toimub – kuidas lõokesed on taas kohal ja kuidas lumikellukesed tasakesi peenral tilisevad, siis ei suutnud ma kaua panna käsi klaviatuurile. Küll oli vaja vaadata sõjablogisid ja vastata sõprade hüüatustele. See, mis juhtus, oli ju tegelikult õhus, kõik teadsid, et midagi taolist kunagi juhtub, sest vene karu oli lihtsalt uinunud olekus. Ma olin enne varunud koju toitu ja sularaha ja isegi mõelnud läbi tegutsemise ohu korral ja selle, kuidas ma suudan oma riigile vajalikul hetkel kasulik olla, tundes ja teades, kus asuvad meie joogiveeallikad. Aga ma ei uskunud sellist infosõda, mis puhkes. Küllap me oleme suurema osa Euroopaga võrreldes eelistatud seisus, sest vene keel on meile pähe tambitud ja tänu internetile on meil võimalik kuulata ka piiritagust propagandat. Muidugi ei suutnud ma käsi paigal hoida ja kirjutasin ka ühele heale tuttavale Venemaal, õigemini küll meie sugulas-põhjarahva esindajale. Ja tõepoolest, kui küsisin, kas ta teab, et linna, kus ta abiellumise järel elas, Harkovit pommitati läbirääkimiste ajal, siis vastas ta, et see on feikuudis, kas ma tõesti usun seda. Sain vaid küsida, kas ta ei mäleta, mida tehti tema saamidest esivanematega ja mida Karjalas ja mida Eestis. Ka siis viis venelane kõigepealt väed sisse ja kuulutas välja nukuvalitsuse. Tunnistan, et me ei saanud kirja teel päris kokkuleppele, aga lubasime pärast sõda sellest edasi rääkida ja sõbrad edasi olla. Praegu näen, et ta aegajalt on Messengeris ikka seal kaugel Murmanskis olemas.
Aga siiski suutsin ma oma loodusloo esmaspäeval valmis kirjutada ja selle sõnum oli, et iga natukese aja tagant tuleb minna õue, looduses viibimine toob meie hinge rahu ja närvitsevast ja haigest inimesest pole niikuinii kellelgi kasu.
Sestap võtan vastlapäeval kirjutada hoopis millestki, mis püsivam kui segased ajad poliitikas – paastuajast.
Kevad tuleb toasõltuvuses inimesele aina keerulisemalt. Kui muidu tähendame üles iga söödud kalori, siis rahvakalendri tähtpäevadel võtame endale õiguse manustada kõike seda, mida meie esiisadki. Esmalt luristame vastlapäeval kausside viisi hea pekise suitsulihaga hernesuppi, siis võtame tubli portsu mulgi putru seajalaga, kõrvale pudeli õlut ega ütle ära ka kuklikoormast, sest neid müüakse poes ikka nelja- ja kuuekaupa.
Sedaviisi söömine ei anna rahu siis, kui järgmisel internetikoosolekul avastame, et lõua alla hakkab tekkima kerge rasvavolt. Aga ei midagi: ajame selja ja kaela sirgu ja mõtleme, et küll ees olevad peenrakaevamised taas kõik tasa teevad.
Siiski tasub rahvakalendrit uurida põhjalikumalt ja seda järgida. Vastlapäev oma söökide-jookidega oli olude vili. Need seajalad, mille uhkelt pidulauale paneme, olid vanal ajal soolalihatünni põhi, kõige viimane liharaas, mida oli võtta enne kevadist vasikate sündimist. Kui veel mõnes talus midagi üle jäi, siis läks see liharaas ikka töömeestele, kes metsatöid tegid. Aga ka metsatööde aeg hakkas otsa saama, nii et vastlapäevale järgnenud tuhkapäevast algas suurem paast, eelkõige lihapaast. Et liha saada polnud, on üksjagu mõistetav ka seetõttu, et keemiatööstus ei olnud siis veel võidukäiku alustanud ja kiirtoiduna ei olnud meil saada burgeri vahel kakskümmend aastat vana konservlihakotletti või kiirsöögirestoranis eelmise aasta-tuhande kaaliumpermanga-naadi lahuses roosaks värvitud kanakoiba. Võtta tuli se-da, mida oli, süüa kaalikaid ja hapukapsaid, jää alt väljasikutatud kala ja leiva-kääre. Kuigi tehakse juttu, et meie rahvas oli nii vaene, et pidi aganaleiba sööma, siis seda tuli ette vaid erand-aastatel. Mõisnikud ei oleks lasknud oma tööjõul nälga surra ja nii toodi vilja sisse, lastes siis talurahval nälja-kangruid laduda või nälja-auke kaevata.
Kõikvõimalikke idamaiseid paaste on meie kliimas ilmselt raske pidada ja need nõuavad ka asjatundlikke juhendajaid ja vastutajaid. Et paastuajal tasub läbi teha korralik organismi puhastus, sellest said meie esivanemadki aru ja see pani neid otsima tasapisi tärkavast loodusest kõike seda, mida puude küljest sai nokitseda ja ära süüa. Kindlasti ei oodanud nad praegu ülipopulaarsete karulaugutalgute tulekut, nende kasvukohtadele Kunda lähedale, Tallinna ümbrusesse, Puhtulaiule ja Saaremaa lõunaranda siirdutakse suurte hulkadena. Tollal enamasti ei käidud oma talust kaugemal kui 50 kilomeetrit, aga see ring võis jääda ka 30 verstaseks.
Võib siiski arvata, et vanarahvale pakkusid parimat paastu ja puhastust tallele pandud taimsed toidud. Punapeedi- ja hapukapsasalati õhtul söömine annab praegugi paastujale tarviliku soolepuhastuse. Ja isegi talveunest ärkav karu läheb rappa jõhvikaid otsima, et punn eest ära saada. Sel ajal tekib mõnel ka vastupandamatu kihk toorest kartulit süüa. Ikkagi oma neljandik mugula kaalust on tärklist ja sellest saab organismis glükoos.
Vanarahval oli veel midagi vägevat, mis kohe igal pool olemas oli. Olen näinud, kuidas kevaditi rähnid vahtrapuul koore katki taovad ja selle mahla joovad. Ja kuidas nende koha võtavad üle oravad. Vahtramahl hakkab meil jooksma mõnikord juba jaanuaris, piisab soojast päikesepaistest puutüvel ja see võib tilkuda väikeste vaheaegadega kuni paastumaarjapäevani välja. Eestis ei ole vaher olnud ainult õuepuu, praegugi laiub Kõinastul omaette vahtrik. Veidi pepsim on aga teine puu – kask. Mahla annab kask umbes nädala jagu, suhkrurikas neste hakkab liikuma siis, kui pungad pakatavad ja lõpp saa-bub siis, kui kask hakkab „oksendama“ ehk siis, kui lehed on hiirekõrvul ja soojaga hakkavad bakterid välja tilkunud kasemahlas vohama.
Imelik, me võime koolis küll õppida tõusvatest ja laskuvatest vooludest, osmoosist ja kontsentratsioonide vahest, valgusehulgast ja soojusest, mis kogu taime elu käima paneb. Aga ikkagi tundub, et kusagil on puudel aju, mis ühel hetkel neile ütleb, nüüd on parem kasvama hakata. Miski hakkab maa seest imema vett ja saatma magusat nestet ülesse pungadesse. Kuidas puu teab, et on õige aeg? Ja kui kevadel kask langetada, miks siis ikkagi voolab kännust mahla veel tükk aega?
Minu lapsepõlves oli kombeks puurida vanasse suurde mahlakaske igal aastal oherdiga uus 2 sentimeetrise läbimõõduga ja 5 sentimeetri sügavune auk ja sellelt puust tila kaudu marliga kaetud ämbrisse magusat jooki lasta. Igal hommikul oli ämber täis ja keegi ei jõudnudki seda õigupoolest ära juua.
Kümme aastat tagasi õpetasid metsamehed aga, et kõige lihtsam on teha 2 meetri kõrgusele puuriga peenike auk ja sealt apteegis müüdavate klistiirivoolikute kaudu mahl otse kanistrisse juhtida. Et ülevaltpoolt tuleb magusamat mahla. Ja ka kõrgemal mäeküljel kasvavalt kaselt tuleb magusamat mahla.
Sinnasamasse kanistrisse sai pandud mustsõstraoksi, sidrunipoolik, leivaviile, rosinaid ja käärima lastud. Külmas hoituna on see jaanipäevani olnud tõeline energiajook pikkadel autosõitudel. Murmanskisse, sinna saami sõprade juurde.
