Nüüd on Eesti põhjalikult lukku pandud ja inimestel, kes kodus, aega elu üle järele mõelda. Mida me seni teinud oleme ja kuhu teel?
Eriti selgelt on praegu tunda, kuidas Eesti on jagunenud kaheks. Linnainimesteks ja maarahvaks.
Linnainimesed on paar nädalat elanud tasapisi lukkukeeratavat elu. Käinud palju jalutamas, millegipärast vaid nädalavahetustel hordidena sõitnud riiklikele matkaradadele, kus inimesi nii palju, et paratamatult puututakse üksteisega kokku, kasvõi rabas laudteel üksteisest möödaminnes või vaatlustornis käsipuust tasakaalu otsides. Käsk riigilt loodusesse tulla tuli ka halval ajal, ilm õues oli selline kõlekülm, mil loodusinimenegi kodus püsib. Külmetudes olid tavapärased külmetushaigused varmad tulema, küllap on seetõttu praegu ka negatiivsete koroonatestide arv suhteliselt kõrge – üheksa kümnendikku proovidest. Aga linnainimeste seas on kõrge ka eluliselt vajalike ametite esindajate hulk, nii et peab taevast ja riiki tänama, et neid testitakse.
Linnainimeste teine harrastus oli spordiväljakute külastamine, ka need on nüüd lukku pandud. Kolmandaks on kõige varumine ja kokku ostmine, mis on olnud kõige arukam tegevus. Aga arutu ses mõttes, et poodi on mindud ka suure hulgana, nakatades nii müüjaid ja ka teisi. Linnasegadikus polegi meil praegu teada, kui palju tegelikke nakatunuid on. Aga õnneks läks suhteliselt kiiresti käima e-riik ja inimesed on õppinud kaupa tellima poest koju või pakiautomaati ja avatud on ka autoga läbisõidukeskkonnad.
Eesti suureks plussiks on üle maa hajusalt paiknevad talud ja maakodud. Õnneks on praegu õues suhteliselt soe, nii on enamus suvilaidki elatavad. Ja suur osa linnainimestest ongi põgenenud oma toiduvarudega maale ja suheldakse interneti teel või siis üldse enam mitte. Hädas on praegu need, kel lapsed koolis – e-koolis – peavad käima. Sest kuigi räägitakse, et Eesti on hea internetiühendusega maa, ei ulatu enamusse metsataludesse sellise kiirusega internet, mis võimaldaks käia e-kooli lehekülgedel õpiülesandeid saamas ja õpitut ära saatmas. Aga kel töö- ja koolieluga pistmist pole, on õnnega koos.
Ja maaelu on praegu hoopis teiseks väärtuseks saanud. Tõsi, nagu teame, on Eesti põllumaast juba päris hulgaliselt välisfirmade rendil, selle ulatust ei tea keegi ja saab ilmselt selgeks hetkest, mil varem eurotoetustest elanud firmad hakkavad põllumaid riigile müüma, nii nagu Maaelu ministeerium meedet kavandab. Siiski on praegu selgelt eristunud toidu tootmisega seotud Eesti talud, need otsivad praegu lahendusi oma kaupa mobiilsetes poodides müües ja kutsuvad ka oma poodidesse ostma. Neid peakski riik igapidi toetama, aga praegu pole meetmetest kuulda.
Õnneks on ka viimase maareformi käigus iga elamise ümber jäetud 2 hektarit maad ja sellest piisab ju tegelikult mingisugusegi toidu kasvatamiseks suveajaks, ehk talvekski. Väga põnev on jälgida, kuidas luuakse väikesi kogukondi, et toidutootmist jätkata. Osa inimesi võtab endale seapõrsa, kitse ja kanad. Luuakse küla julgeoleku gruppe. Uuritakse, kes missuguse seadme või tööga saab aidata.
Eriti põnev on aga see, kuidas hinda on läinud tutvus vanemate eestiaegsete inimestega. Nendega, kes on ka ise reaalselt talutöid teinud. Minu põlvkond, 50-aastased, pole ju tegelikult täielikku isemajandamist enam näinud. Minu vanaema enam minu lapsepõlves leiba ei küpsetanud, ainult paaril korral mäletan teda labidaga leiba ahju panemas. Samuti pole mul õrna aimugi toiduainete konserveerimisest ilma suhkruta. Ja vaid korra tegin koos abikaasaga maal elades hapukapsast. Vahva oli selle kiirmenetlusest kuulda nüüd eestlasest Veneetsias resideeruvalt ülikooli õppejõult.
Olen praegu viimase kahe nädala jooksul kõiki võimalikke teadmisi ammutanud, aga tean, et minusugusel võivad olla teadmised, aga puudub käemälu. Mõni oluline vahelüli tegemise ketis võib puudu olla. Seepärast on iga üle 80-aastane praegu suurim väärtus maaelus. Ja ma utsitan emagi rääkima lugusid, kuidas marju pudelisse pandi ja pärast kuusevaiguga pudelisuu kinni korgiti või kuidas sealiha soolati või kartuleid kasvatati.
Kartulikasvatus tundub taas inimesi huvitavat ja vahepeal murukamarasse kasvanud kartulimaad lubatakse uuesti üles kaevata, kasutades töörammu või kavalust – mitmed räägivad, kuidas nad koormakattega kaheks nädalaks muru kinni katavad, siis on lihtsam maad kaevata. Sest põllutööseadmeid pole ka neil, kel sageli võimsam murutraktor kodus on. Ka hobustest pole abi, sest praegustele ratsahobustele on traktoriga heina tehtud, nad pole õppinud põllutöid tegema ja pole ka inimesi, kes neid selleks oskaks õpetada. Arutelud käivad sellegi üle, kui palju on ühe inimese kohta vaja talvekartulit kasvatada ja kui palju tuleks maha panna, et sellest jätkuks kevadeni, sest arvatakse, et kui ka koroona kevadeks kaob, siis on ta sügiseks tagasi.
Aga just sellised arutelud hoiavad maarahval praegu meeled erksad.
Eriliselt rõõmsaks teeb aga meele see, kuidas taas on elustunud pereringid. Kolm või isegi neli põlvkonda on pidevalt igapäevases suhtlemises ja helistatakse paar korda päevas kui elatakse üksteisest kaugemal. Helistavad sõbrad, kes pole seda aastaid teinud. Lepitakse naabritega andres-pearu-tülidest. Sünnipäevi peetakse läbi vidoesildade. Ja eile kuulsin, kuidas mu 3-aastane lapselaps Karl suhtles arvutipildi abil oma lasteaia kõige parema sõbraga, kellega kohtumine nüüd kuude kaugusele edasi lükatud.
Ja pereringis jagatakse omavahel kõike, kui kellegil on haiguskahtlus, siis viiakse talle süüa. Ja haiguskahtlusega eraldielav pereliige ütleb ise, et ta hetkel ohtlik ja ei tule külla. Ja et pea igas peres on meditsiinitöötajaid, siis isegi keegi ei aruta seda, et kas ta peaks tööle minema või mitte. See on arusaadav, et ta peab minema. Võibolla varsti nagu lahingusse, aga peab.
Ma usun, et nüüd, kus karantiin täielik, on meil lootust. Lootust saada siin pisikesel eraldiseisval ja samaaegselt nii avatud maal hakkama. Hoiame kokku ja jagame üksteisega omi mõtteid ja teadmisi.
Kristel Vilbaste
[email protected]
