Lugesin hiljuti Koit Luusi retsensiooni Virkko Lepassalu raamatu ”Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSV-s ja hiljem“ kohta (TMS ja Eesti Elu 20.05.). Lepassalu väitel kuulus 1988. aastal Eesti NSV nomenklatuuri tuhatkond inimest ja ta loetleb ka nende liike. Luus lisab, et ainsa seadusliku võimu esindajana ei maini uurimus sõnagagi kohtuvõimu. Kas võime uskuda, et ainsa võimuesindajana olid kohtunikud vabad nomenklatuuri hüvedest ja painest? Sest kriitilises situatsioonis on just kohtuvõimu määrata, kellel on õigus ja kes väärib karistust.
See äratas huvi praeguse kohtuvõimu vastu, kui sügavad on tema juured endises süsteemis? Tahtsin võtta vaatluse alla selle kõige kõrgema instantsi – Riigikohtu, ja vaadelda selle liikmete tausta. Andmete hankimine polnud lihtne. Riigikohtu koduleheküljel on küll nimed ja üldandmed hariduse kohta, raskem oli leida isiklikke andmeid. Vikipeedia aitas vähe. Eesti riigikohtunike nimestikus on endise vabariigi aegsed, aga nüüdsetest ainult lahkunud. Esimees Märt Rask ja teised esinevad ainult nimedega, pole ka andmeid nende ametisse astumise kohta. EE 14 ja Siilivaski teadlaste leksikoni kaudu sain lisateavet. Mõne sünniaasta leidsin riiklike teenetemärkide andmisel.
Taustmaterjali kogumisel leidsin lisa ametisse astumise arutamisest Riigikogus, eriti Riigikohtu komplekteerimisel 1993. a. Siis esitati kandidaatidele küsimusi nende mineviku kohta, eriti teravalt Mart-Olav Nikluse, Jüri Toomepuu, Vardo Rumesseni, Viktor Niitsoo ja Enn Tarto poolt. Selgus, et kõik kandidaadid olid olnud komparteis. Valikkomisjoni esimees Jüri Rätsep iseloomustas seda nende ameti traagikana. Kui mõnele heideti ette, et nad mõistsid kohut mitte ainult sõjaväest keeldujate, vaid ka Jehoova tunnistajate üle, ei pandud seda pahaks – keegi pidi ju kohut mõistma! Nad on enamuses sündinud 1950-ndatel aastatel ja seega tegutsenud juristidena ENSV-s üsna kaua. On nüüd 60-ndates aastates, nii et hiljemalt 5-10 aasta pärast tuleks oodata värskemat verd. Võib aru saada, et tollal tõepoolest polnud erilist valikut, kuigi ka nende hulgas oli juriste, kes pälvisid tunnustust, nagu näiteks Herbert Lindmäe. Enn Tarto küsis kandidaat Jüri Ilvestilt: ”Kuna te töötasite ka Ülemkohtus, kuidas iseloomustaksite Eesti NSV Ülemkohtu poliitilisi repressioone? Ma mõtlen Mart Nikluse, Enn Tarto, Jüri Kuke ja teiste represseerimist?” Sellele pole vastust, aga Ilvest valiti kohtunikuks. Erandiks on Peeter Jerofejev, kelle kohtuotsustele ENSV ajal juhiti tähelepanu ja tulemuseks oli vastuhäälte ülekaal. Aga 2004. aastal sai ta ikka kohtunikuks! Kolm aastat hiljem meenus tema panus linnakohtunikuna 1988. a Tartu veebruaridemonstrantide süüdimõistmisel. Kohtualune Johannes Sirel meenutab: "Mulle pandi süüks, et olen kisanud ja huligaanitsenud – mida absoluutselt polnud. Kuna süüdistus oli vene keeles, küsisin, miks see nii on. Jerofejev vastas mulle, et nõukogude inimene peab oskama vene keelt" (SLÕhtuleht 1.11.2007). Nüüd ei pandud seda talle enam pahaks, rohkem kritiseeriti ajalehte vanades asjades sobramise eest.
Samal demonstratsioonil püüdis teine hiljem riigikohtunik Tõnu Anton nõukogude võimu esindajana seletada partei seisukohti. Praegu on Jerofejev, kes siiski kuulus 1982-87 nomenklatuuri, kohtuniku eksamikomisjoni esimees.
Koit Luus on otsinud autoreid, kes kirjutavad samal teemal isiklikest kogemustest lähtuvalt, ja leidnud 1999. a-st artikli „Perestroika salajane plaan operatsioon Kolgata“. Selle autor Mihhail Ljubimov juhatas 1980. aastal KGB analüüsiosakonda, mis Juri Andropovi ülesandel analüüsis ja prognoosis N. Liidu arengu võimalikke teid. Mõistnud N. Liidu täieliku majandusliku ja poliitilise katastroofi vältimatust, andis Andropov Ljubimovile ülesande taastada algne sotsialism, vabanedes mineviku pärandist. Endise N. Liidu territooriumil tuli kehtestada džungliseadustele alluv metsik kapitalism. Luus refereerib Ljubimovi kirjeldust, mille kohaselt oli tegemist plaaniga nomenklatuuri võimu säilitamiseks, mis on ka osaliselt hästi õnnestunud. Eesti rahvas oli isegi sellega nõus, et riigi president oli endine tippkommunist ja nomenklatuuri kõrgeimal astmel olnud Arnold Rüütel.
Alguses tsiteeritud küsimustele kohtuvõimu kuulumisest nomenklatuuri, kuna kriitilises situatsioonis on sellel otsustav sõna, lisab Luus: ”Ja tänu sellele eristaatusele Nõukogude võimu ajal on kohtunikud täna Eesti Vabariigis kindlustatud eluaegse ametiga?”
See aspekt vääriks tähelepanu. Seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval peaks kohtud olema kolmandaks tasakaalustavaks võimuks. Olid tegelikult varem süsteemi robotid, mida nüüd on katsutud ümber programmeerida. See võtab aga aega, endise programmi mõju on veel tugev. 2/3 kohtunikest on sündinud ajavahemikul 1949-57. Siiski toimub noorendamine. On juba valitud paar nooremat kohtunikku (Villu Kõve, sünd. 1971, Ivo Pilving 1975), kes esindavad tulevikku.
Vello Helk
