Veetsime koos Heliga nädala Ukrainas. Kõigepealt sõitsime Lux-bussiga Riiga, kus me kohtusime ülejäänud reisikaaslastega, kellega koos suundusime minibussiga Leedu ja Poola kaudu Lääne-Ukrainasse. Valgevene kaudu sõites oleksime säästnud palju aega, aga see oleks tähendanud kalleid viisasid ja solgutamist piiri ületamisel. Sõidu eesmärk oli konverentsil osalemine. Mina olin küll rühmas Heli kaaslasena.
Euroopa Liidus liikumisel on see hea asi, et sa ei saa arugi, kui oled Eestist Lätti jõudnud või ületanud Leedu–Poola piiri. Kui jõuad aga Poolast Ukrainasse, siis muutub kõik. Kilomeetrite pikkuselt seisavad seal autod peaaegu liikumatult reas. Ukrainlased kontrollivad igat masinat põhjalikult, et saada teada, mida üle piiri tuuakse. Ka meie seisime rivis mitu tundi. Õnneks oli sõiduautodel ja minibussidel oma rida.
Kui me jõudsime Ukrainasse, siis tundus ümbrus nii sünge, et see meenutas mulle Eestit rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Siin tundus, nagu aeg oleks seisma jäänud. See on see, mida korruptsioon teeb – ta muudab väheste elu enamiku kulul.
Sõitsime edasi Karpaatide mägedesse. Linnad muutusid ikka kenamaks ja hooned renoveerituiks, kuni jõudsime suusaalale, kus üksteise kõrval kõrgusid superluks hotellid ja suurepärased suusarajad. Otepää tundus nende kõrval tillukesena.
Ukrainas on kõik odavam kui Eestis. Ukraina grivna suhe eurosse on 30:1-le. Keskmine palk on 6000– 8000 grivnat ehk umbes 200 eurot. Eestis on keskmine palk üle 1200 euro, aga Lõuna-Eestis ei tea ma kedagi, kes selle palgani küüniks. Võib-olla töötavad mees ja naine saavad kahe peale kokku nii suurt sissetulekut.
Ukraina naistel on huvitav tantsustiil. Nad saavad tantsupõrandal kokku ja tantsivad omavahel. Mehed võivad võtta nende ümber ringi ja tantsida nii palju kui tahavad. Keegi ei tantsi otseselt teisega, nii et armukadedusele siin ruumi ei ole. Naised on end üles löönud, nad on lühikestes kitsastes seelikutes, aga nad ei oota, et keegi neid tantsule paluks. Ja nad lõhuvad tantsida hullumeelseid Ukraina tantse, aga keegi ei väsi ära peale minusuguse. Heli tantsis samuti kogu öö, mina ühinesin vaid mõneks hetkeks ja vaatasin seda pidu lõbusalt laua taga istudes. Heli on setu, tema oskas Ukraina rahvatantsudest rõõmu tunda nagu ukrainlased ise.
Käisime Heliga ka kohalikel turgudel ja kohvipoodides ning jalutasime mägedes. Nädal kadus kiiresti. Pooleteist päevaga olime tagasi Riias ja jõudsime seal viimasele Tallinna minevale bussile.
Järgmisel hommikul istusin ma Tallinnast Võrru mineva bussi peale. Kui ma Võrru jõudsin, helistas Heli ja teatas, et minu auto võtmed on jäänud Tallinna. Heli kiirustas bussijaama ja andis võtmed Võrru sõitva bussijuhi kätte. Mina pidin aga Võrus koos oma pagasiga õhtuni ootama, kuni saabus Tallinna buss ja ma sain oma autovõtmed kätte. Istusin autosse ja siis selgus, et aku oli läinud täiesti tühjaks. Olin väsinud ja ei soovinud midagi muud kui koju jõuda. Ma ei tahtnud sugugi tülitada oma head sõpra Karlit, keda ma tegelikult tülitan iga väikese asja pärast, aga midagi muud mul ka üle ei jäänud. Kui ma parajasti Karliga telefonis rääkisin, peatus minu lähedal autopesu juures üks auto. Küsisin, kas nad saaksid mind aidata ja auto käima lükata. Nii ronisidki autost välja mitu noort inimest ja hakkasid mu autot lükkama. Abi sellest siiski ei olnud. Siis helistas noormees oma tuttavale, kes tuli kohale vajalike juhtmetega ja ma sain oma auto käivitada. Pakkusin neile sõbralikele ja abivalmitele noortele, et maksan nende autopesu ära, aga nad tänasid ja loobusid sellest naerdes.
Tegin nendest toredatest noortest, kes mulle ilusa jõulukingituse tegid, ka mälestuseks foto.
Ilusaid jõule ja head uut aastat kõigile!
Viido Polikarpus
